Raamat "Peaminister" 5. osa

29. juuni 2005


Lõike sellest ülemnõukogu presiidiumi istungist kanti pikalt üle televisioonis, inimesed kujundasid oma seisukoha. Paljud olid väga kriitilised. Rahva Hääles meenutas üks lugeja 23. juulil 1991: "See oli kui inkvisitsioonikohtu istung, tähtsate nägudega enamikus politikaanidest ja natsionaalkommunistidest koosneva kohtukoja võimutäius." Küsiti, "kas paarikümneliikmelised troikad teevad oma töö kolmestest efektiivsemalt".
Presiidiumi istungi lõpetuseks pakkus Hallaste välja kolm võimalust.
Illar Hallaste: "Esiteks, peaminister teatab ise oma lahkumisest; teiseks, ülemnõukogu presiidium teeb talle ettepaneku lahkuda; kolmandaks, kui peaminister ametit maha ei pane, tuleb see küsimus homme kiireloomulisena täiskogule."
Et mina ise lahkuda ei kavatsenud ning ka ülemnõukogu presiidium sellist ettepanekut ei teinud, siis valikut tegelikult ei jäänudki.

Rahva tahe
18. juuni õhtul läksid kõik laiali kindlas teadmises, et järgmisel päeval pannakse umbusaldusküsimus ülemnõukogus hääletamisele. Istungilt lahkuvad umbusaldajad olid väge ja kindlust täis. Järgmisel päeval aga meenutas mõnigi poliitik kõrgeid panuseid kaotanud mängurit.
Ka osa ajakirjanikke käis ringi pännis nägudega, või nagu kirjutas Mart Kadastik, "kohatult hingeldades".
Mart Kadastik: "Mõni agar sisevaatleja jõudis juba kadunukesele kolm peotäit mulda hauda järele visata, et järgmisel hetkel kirstukaanele koputades andestust paluda."

Mis siis vahepeal juhtus? Miks ei juletud umbusaldusavaldust 19. juunil ülemnõukogus hääletuselegi panna?
Rahvas tuli järjekordselt Toompeale valitsusele toetust avaldama. Jaak Allik ja teised olid elitaristid. Eriti tookord ei suutnud Allik üle saada oma elitaarsest põlgusest Toompeale kogunenud inimeste suhtes, kellel olid temast erinevad arusaamad. Allik uskus, et on poliitikas asjatundja ja teab paremini, mis on inimestele kasulik. Loomulikult huvitas opositsionääre, et valitsus kukutataks enne, kui rahvas jõuab märgata, mis õieti toimub, sest algusest peale oli valitsus parlamendis vähemusvalitsus ja püsis vaid sedavõrd, kuivõrd teda usaldas rahvas. Valitsust rahva eest salaja maha võtta aga ei õnnestunud.
Esimesena hakkas 1991. aasta 19. juuni hommikul rahvast Toompeale kutsuma Eesti Raadio. Täpsemalt tegi seda Anne Eenpalu, peaminister Eenpalu lapselaps, tol ajal tuntud raadiohääl. Tema oli see, kes oma ülemustega kooskõlastamata hakkas sel hommikul raadios rahvast valitsusele toetust avaldama kutsuma.
Lossiplatsile kogunesid tuhanded inimesed. Hiljem püüdsid mõned 26 komissarist seda esitleda kui rahvuse lõhestatuse märki, rahvuslikku tragöödiat, sest oldud nii Savisaare poolt kui ka vastu. Aga ei saa võrrelda võrreldamatut. Vaatasin kunagisest EVTV videoteegist, mis lossiplatsil toimus. Nende arv, kes protestisid valitsuse vastu, oli mõõdetav kümnetega, valitsuse toetajate hulk küündis tuhandetesse. Meeleavaldus näitas just, et rahvas ei olnud sugugi nii lõhestatud, nagu seda kirjeldati, vaid üsna ühte meelt. 20. juuni Rahva Hääl tunnistas: "Paarikümnele ERSP aktivistile, kes juba mitu päeva kohusetundlikult valitsust materdavate plakatitega lossi ees seisnud, seadis Rahvarinne seekord vastu platsitäie inimesi."
Opositsioonile mõjus kindlasti see, et valitsuses ei õnnestunud tekitada sisemisi lahkhelisid. Räägiti mitmetest peaministrikandidaatidest. Minuga loodeti talitada nii nagu Kazimiera Prunskienega – Leedus sunniti peaminister lahkuma, aga enamus tema ministreid jäeti paika.
Valitsus jäi aga ühtseks. Ministrid Jaak Tamm ja Endel Lippmaa olid meie ridadesse küll mõra löönud, aga rohkemat ei suutnud nemadki. 19. juuni hommikul ilmus Eesti päevalehtedes valitsusliikmete deklaratsioon, kus nad teatasid, et umbusaldusavalduse korral lahkuvad koos peaministriga. Seda ka siis, kui ülemnõukogul peaks olema soovi teisiti seadustada. See tähendab, et mitte kuidagi poleks pääsetud uue valitsuse moodustamise keerulisest ja paljuski ettearvamatute tulemustega protsessist.
Suurel osal opositsioonist olid suveks puhkuseplaanid juba peetud, seetõttu sooviti valitsuse moodustamise protseduurist kõrvale hiilida. Suveks olnuks vaja saada ainult oma peaminister, kes blokeeriks kõik ebasoovitava, kõige muu eest jäetuks vastutama meie valitsuse ministrid. Neist oleks vabanetud hiljem, ükshaaval, sobival hetkel.
See, et deklaratsioonile kirjutasid alla kõik valitsuse liikmed, näitas, et intriig läks järjekordselt luhta. Kõikidest ahvatlustest hoolimata osutus valitsus üksmeelseks. Ministrid tegid kõik, et valitsus säiliks. Lennart Meri teatas pikemast jutuajamisest James Bakeriga, kes parajasti viibis Euroopas. Baker lubanud helistada Arnold Rüütlile ning mõjutada Eesti poliitikute meeleolusid. Ka tema arvas, et valitsuse vahetus võib ohustada meie iseseisvusliikumist.
Kaalukeeleks said aga vene saadikud. Kui Indrek Toome oli Uusi Suomis kuulutanud, et valitsuse vastu on 50–60 saadikut, siis oli ta enesestmõistetavalt arvestanud vene saadikute häältega. Aga kui 19. juuni hommikul vene saadikud nõupidamisele kogunesid, et välja töötada oma suhtumine asjasse, siis polnud opositsioonil millegi üle rõõmustada. Tõsi mis tõsi, kommunistid ja intrite juhid – Aleksander Gussev, Pavel Panfilov ja mitmed teised olid seda meelt, et valitsuse kukutajaid tuleb toetada. Mõõdukamalt meelestatud osa saadikutest aga ei soostunud enam olema etturiks võõras mängus.
Vene saadikud ei saavutanud omavahel kokkulepet. 26 komissari, kes olid arvestanud, et vähemalt venelaste hääled on neil samahästi kui taskus, nägid äkki olukorra keerulisust. Tahtmine oli küll kange, aga kavatsuste elluviimiseks lihtsalt ei jätkunud jõudu.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)