Presidendivahetus: ülbitsemine ja selginemine

VLADIMIR KOSLOV,      31. oktoober 2001


Valimised on nagu puhastustuli, mis ülbustki nuhelda suudavad. Ka protestivalimiste äike lööb teinekord õhu puhtamaks. Ühtedele on pikselöögid hirmuäratavad, teistele lootustandvad.

Presidendivalimiste äikese eel- ja järellained on mõndagi varem varjujäänut pinnale tõstnud. Ja ühtteist ka selgitanud. Lennart Meri ülbet avaldust Pärnu tragöödia kohta on korduvalt ekspresidendi kõikvõimalikest kõige halvemaks lahkumiskõneks nimetatud. Kuid vabandust ei järgnenudki.

Arutu tuleviku asemel arukas tulevik

Teistest kandidaatidest selgelt vähem ihaldas ennast Kadriorgu läbi suruda rüütelliku käitumisega Arnold Rüütel, kes järelikult sinna sugugi mitte ei pääsenud, vaid pigem lähetati. Loodeti, et ta suudab Eesti päästmise üliraske missioonitöö koormat vääriliselt kanda. Ilmselgelt panid aga puusse need kommentaatorid, kelle arvates valijameestel mineviku ja tuleviku vahel valida tuli, nagu ka need, kes valimiste järel tagasipöördest rääkima ruttasid. Tegelikult tuli valida hoopis arutu või aruka tuleviku vahel. Eesti asja päästmise ülesande tähtsustamine võib ju vaid paadunud kosmopoliidile arutu valikuna tunduda.
Eestluse positsioonilt vaadates tehti valik niisiis aruka tuleviku kasuks. Eesti rahval poleks vist tõesti mõtet eriti pingutada ega ränka vaeva näha selle nimel, et pärandada n-ö suurepärase fassaadiga Eesti riik "matslikku" eesti keelt ja meelt põlastavatele või teab mis päritolu inimestele. Iseseisvuse omaenda kätega arulageda kägistamise asemel väärivad seni siiski ikka veel tunnustust arukad jõupingutused kõige selle heaks, mis iseseisvusest siiski järele jäänud on.

Inimlikkus teeb tugevaks

Vikerraadio Rahvateenrid (13. okt) mõistatasid-mõistatasid ega suutnudki ära mõistatada, milles ikkagi peitub Arnold Rüütli erilise aura maagia. Mitte kellelegi ei tulnud pähe lihtne mõte, et see võib ehk inimlikkuses peituda. Üldse näib mainitud sõna juba mõnda aega meie poliitilisest kõnepruugist jäljetult kadunud olevat. Seda meeldivam oli kohata nimetatud sõna sama päeva SLÕhtulehe arvamusküljel.
Täheldades häda sunnil teeseldud (?) meelemuutusi võimupoliitikute viimase aja häälestuses, tõdes Laur Uudam lõpuks, et "oma poliitika inimlikustamise idee peale tullakse liiga hilja". Lisagem, et täpselt sama kehtib ka ekspresidendi ametlike lahkumissõnade kohta.
Paraku väljendavad neis kuulutatud põhitõed nüüd üksnes tagantjärele tarkust. Ometi võinuksid need tõed juba algusest peale selged olla (nagu paljudele muide ka olid). Kuid hea seegi, et lõpuks ikka asjast kuigivõrd aru saama on hakatud. Sest tõepoolest, otsustav pööre inimlikkuse poole tundub olevat just nimelt too päästev maagia, mis meid, kui hästi läheb, võibolla mitte üksnes päästa, vaid suudab isegi tugevdada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)