Eesti raudtee vajab arukaid otsuseid

JAANUS MÄNNIK,      18. jaanuar 2006


Väidetakse, et ajalugu kordub farsina ja tõesti, taas on jutuks Eesti raudtee (ER) tulevik. 2001. aastal Mart Laari juhitud Isamaaliidu, Mõõdukate ja Reformierakonna valitsuse suurim majandusstrateegiline rumalus – ERI enamusosaluse erastamine vastu rahva tahtmist – on jõudnud seisu, kuhu see vältimatult pidigi jõudma. Täpselt selle olukorrani, mida Rahvaliit 2000. aasta 21. juunil rahvalt erastamise vältimiseks allkirju koguma asudes ennustas.
Teatavasti andis rahvas siis 163 000 allkirja, millest Rahvaliit kogus 117 000, meile appi tulnud Keskerakond enamiku ülejäänuist. On hämmastav, millise kergusega püüavad tollased kolmikliitlastest asjaosalised praegu lähiminevikku unustada, ümber teha ja mujalt süüdlasi otsida. Eriti Laar ise, kes 11. jaanuari ETV saates „Foorum" vaata et prokuröri toonil teistes süüdlasi otsis.

Tegelikkus on teistsugune. Riigiettevõtete erastamine algas teatavasti juba 1990. aasta detsembris Riigivaraameti kaudu nn väikeprivatiseerimisega ning jätkus 1993. aastal moodustatud ülisuurte volitustega ning vaid valitsuse ees aruandekohustusliku Eesti Erastamisagentuuri (EEA) kaudu. Vahelduva eduga müüdi-kingiti aastatel 1991–1995 suurem osa riigivarast.
Totalitaarriigist turumajandusse naasmiseks oli kiire erastamine, samuti vajadus välisinvesteeringute ja majanduse radikaalse reformimise järele, suuresti paratamatu. Ometi tehti siis kiirustamisest, mõtlematusest, aga ka kuritegelikust lohakusest ränki vigu, mis viisid mitme eelmise põlvkonna töö ja rahva ühisvara õigustamatult madala hinnaga kinkimiseni, mitmete tootmisharude likvideerimiseni ning vastava (sise)turu naaberriikidele loovutamiseni.

Riigile strateegilise tähtsusega suurettevõtete saatuse üle asuti Riigikogus arutlema eeskätt Rahvaliidu poliitikute survel juba 1996. aastal. Seaduses nägime ette riigile strateegiliselt tähtsate äriühingute nimekirja kinnitamise Riigikogu otsusega.
Mõte oli selles, et nimekirja lülitatavad ettevõtted reeglina ei kuulu erastamisele või kui, siis vaid vähemusosaluse ulatuses ning sellegi saab otsustada üksnes Riigikogu vabariigi valitsuse ettepanekul. Mõistagi soovisime meie lülitada nimekirja Eesti Põlevkivi, Narva Elektrijaamad, Eesti Raudtee, Tallinna Sadama, riigimaanteed ja -metsa, samuti näiteks piirituse- ja viinatööstuse ning muid olulisi ettevõtteid.

Asja sellest aga ei saanud, sest 1997. aasta detsembris kukutas opositsioon – eeskätt tulevased Laari kolmikliidu erakonnad – Riigikogus KMÜ vähemuskoalitsiooni lõpphääletusele pandud ning 18 ettevõtet sisaldanud eelnõu ohtra demagoogia saatel läbi.
Napid enamhääled pälvis aasta hiljem akadeemik Endel Lippmaa ja Maido Pajo eelnõu, millega õnnestus meil strateegilisteks suruda vaid Narva elektrijaamad. Nagu teada, ignoreeris Laari valitsus elektrijaamu kinkida soovides sedagi otsust.

Laari tolleaegsed liitlased püüavad tänaseni väita, justkui oleks elektrijaamade ja raudtee erastamist soovinud ja alustanud KMÜ Rahvaliidu toel. See ei vasta vähimalgi määral tegelikkusele.
Elektrijaamade erastamise idee „maaletooja" oli tolleaegne Eesti suursaadik USAs Toomas Hendrik Ilves, kes kaitses seda lõpuni kolmikliidu välisministrina: NRG-le erastamine olevat Eesti NATOsse saamise vältimatu eeldus. Nagu nüüd teame, oli see jutt jama.
KMÜ valitsused võtsid idee küll läbitöötamisele, kuid kaks projekti lükkasid nad ise tagasi. Seejuures Rahvaliidu (EME) ministrid KMÜ valitsuses olid järjekindlalt erastamise vastu, jäädes protokollitud eriarvamusele ka 1998. aasta oktoobris, kui otsustati alustada NRG-ga läbirääkimisi võimaliku ühisaktsiaseltsi asutamise üle.
Mis puutub Eesti raudteesse, siis enne Laari oli jutuks vedude (osaline) erastamine, mitte infrastruktuuri mahaparseldamine. Mingeid siduvaid kohustusi raudtee erastamiseks Laari valitsusele ei jäetud. Ja ikkagi peame nüüd nende keedetud suppi sööma ning raudtee tagasi ostma. Laar oma ulja mõtlematusega on aga tekitanud riigile miljarditesse ulatuda võivat kahju.

KESKMÕTE:
Kuritegelikust lohakusest tehti vigu, mis viis rahva ühisvara õigustamatult madala hinnaga kinkimiseni, mitmete tootmisharude likvideerimiseni ning vastava (sise)turu naaberriikidele loovutamiseni.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)