Sulguv erakond

Meenutada tasub, et Vabaerakond tuli Eesti poliitikasse lubadusega muuta poliitilist kultuuri avatumaks, kuid on võtnud hoopis ka ise omaks suletud tagatoapoliitika ja poliittehnoloogilised mängud, mis iseloomustasid varem Reformierakonda.

"Me tuleme, et uut tüüpi jõuna viia Eesti poliitikaelu välja senisest voolusängist, kus võimuerakonnad on keskendunud võimu säilitamisele ja iseenda heaolule," kuulutasid vabaerakondlased oma 2014. aastal avaldatud manifestis. Skeptikud leidsid juba toona, et tegemist on klassikalise populistliku projektiparteiga, mida IRL-i sisemises võimuvõitluses alla jäänud tegelased loovad eesmärgiga pikendada enda poliitilist karjääri. Kuid Vabaerakonna asutajate hulka kuulus ka idealiste, kes võtsid manifesti tõsiselt. Kohtumine reaalsusega on olnud karm. Tänaseks on paljud asutajad Vabaerakonnast juba lahkunud, välja heidetud või sisemiselt tõrjutud.

"Organisatsioonikultuurilt meenutab erakond pigem 10–15 inimese äriprojekti, mitte kaasavat, eesmärkide saavutamisele ja arengule suunatud laiapõhjalist organisatsiooni," põhjendas eelmise aasta sügisel enda lahkumist Mati Ilisson, üks erakonna siseopositsiooni juhtidest. "Meie kõige põhilisem fookus on olnud teiste halvustamine ja sildistamine, mitte uute lahendite leidmine ja koostöö otsimine. Ükski organisatsioon ei ole edukas, kui ta suunab oma energia konkurentide – ka peavoolust erinevalt mõtlevate liikmete – halvustamisele, mitte võetud eesmärkide ja antud lubaduste täitmiseks vajalike lahendusvariantide leidmisele ning tugeva organisatsiooni ülesehitamisele."

Tema hoiatusi ei võetud kuulda. Vabaerakonna tuumik üritab endiselt koguda odavat populaarsust demagoogiliste rünnakutega teiste erakondade vastu ning kasutab samasuguseid võtteid jätkuvalt ka sisemises võimuvõitluses.

Georg Kirsberg visati välja Facebookis tehtud rassistlike avalduste tõttu, mis erakonna mainet tõesti kahjustasid.

Marju Silvetile sai sama saatus osaks aga sellepärast, et ta nõudis vabaerakondlaste poolt valijatele antud lubaduste, erakonna programmi ja Eesti Vabariigis kehtivate seaduste täitmist. Tema suhtes käituti küll alatult, ebaõiglaselt ja julmalt.

Ats Miller, kes juhtis Vabaerakonna valmistumist kohalikeks valimisteks Tallinnas, lahkus ise, teatades kibestunult, et temal isiklikult ei ole enam vähimatki tahtmist "selles tsirkuses klouniks olla".

Viimaseks võitlejaks Vabaerakonna avatuse eest jäigi seesama, nüüdseks erakonnast välja visatud Jevgeni Krištafovitš, keda paljudel võib tõesti olla raske tõsiselt võtta, aga kellel oli õigus vähemalt siis, kui ta märkis, et Vabaerakonna juhivahetusprotsess meenutab putinismi. Pärast seda, kui Vabaerakonna esimeheks kandideerida kavatsenud Krištafovitš erakonnast lihtsalt välja visati, mõjub naeruväärselt igasugune jutt sellest, et Vabaerakond seisab demokraatia eest.

Jaga |