Oudekki Loone pöördumine

Presidendivalimiste teise vooru eel ei julgenud inimesed oma eelistusi avalikult väljendada – ei julgenud oma toetajatele põhjendada, keda ja miks nad eelistavad. Vaatamata sellele, et omavahelistes vestlustes nimetati igasuguseid nimesid. Mul on kahju, et ka minu erakonnas leidus inimesi, kes ütlesid ühele umbes nii, et „reformikatele ei saa presidendikohta anda“, ümber pöörates lubasid teisele reformierakondlasele oma toetust, ning kolmandaks arvasid veel, et ehk võiks hoopis toetada kandidaati, kes esindas Kaitsepolitseid meie enda erakonna vastu!

See on ehe näide otsustamatusest, oma valijate huvide reetmisest ning märk segaseksjäävast omakasuhuvist.

Viimane aeg

on poliitikategemise viise muuta. Täna on maailm meie õuel ja me peame hakkama aktiivselt seisma oma huvide eest. Euroalal valitseb kasinuspoliitika tagajärjel rahanduskriis, Brüsseli koridorides on jälle kasutusel „idablokk“ jm säärased terminid ning suhted suurriikide vahel polariseeruvad kiirusel, mis meenutab aina enam külma sõja aega.

Kuid ei tule veel pead norgu lasta: meil on veel valik. Seisame teelahkmel. Meil on unikaalne võimalus taasavada mõistlikud sillad Ida ja Lääne vahel ning luua tulevik, kus kedagi ei jäeta maha, kus hakkamasaamist mõõdetakse inimeste heaolu objektiivses tõusus, pikenenud elueas, tervena elatud aastates, võimaluses omandada parimat võimetekohast haridust ning tunda end tõeliselt vabana.

Sellise tulevikuni jõudmiseks

tuleb pidada poliitilist võitlust. Lõpetame ära sellised asendustegevused nagu sisuta haldusreform, mis sundliidab liitmatuid ja joonistab suvaliselt kaardile jooni. Lõpetame ära sotsiaalmaksu langetamise 1% võrra, mis kuidagi ei suurenda töökohtade arvu, ent lööb augu haigekassasse.

Venemaa suunas veel ametisoleva presidendi moel rusikat viibutades ei tegele Eesti sisuliselt oma julgeoleku suurendamisega, vaid lihtsalt ärpleb elevandi peale haukuva kutsikana, saavutades vaid vähenenud ärivõimalused ning pidurduva majanduskasvu. Haukumine ei ole loov poliitika, mis jääb kindlaks demokraatiale, tekitades samas majanduslikku arengut. Vaatamata 25 iseseisvusaastale ei ole me ikka veel suutnud kõigile seda soovivatele eestimaalastele garanteerida kodakondsust, küll aga oleme omandanud suurepärase oskuse silmad selle küsimuse ees kinni suruda.

Head erakonnakaaslased, sõbrad,

tänan teid südamest toetuse eest, mida viimastel päevadel kogenud olen. Teate suurepäraselt, et rünnak minu vastu oli alusetu ning et minu kõrvaldamine Keskerakonna peasekretäri kohalt ei toimunud meie endi kokku lepitud reeglite järgi.

Loomulikult võiksin selle kohtus vaidlustada – põhikiri ei näe ette peasekretäri mahavõtmist, kuid näeb ette, et ametisse nimetatakse ta erakonna esimehe ettepanekul, rääkimata koosolekute korraldamise korrast.

Aga ma ei tee seda. Ma ei pea õigeks poliitilisi võitlusi kohtutes, sest neid tuleb pidada poliitiliste vahenditega. Mind süüdistatakse alusetult absurdsetes asjades – ärge uskuge neid süüdistusi! Valed ei muutu tõeks ka siis, kui neid valjuhäälselt üha korratakse. Ma ei lasku alatusteni ka siis, kui minu vastu alatu ollakse. See on küsimus põhiväärtustest, mida olen kaitsnud alati ja igal pool. Seisan nende eest, hoolimata sellest, et paljud soovitavad iga hinna eest ometi kord veel riigi võimutüüri juurde saada.

Ma teen kõike,

et mitte lubada Keskerakonnal rahva eest võitlemise teelt kõrvale astuda, vaatamata sellele, et paljud erakonna eliidist tahaksid veel viimasel hetkel Eestiga kuristiku suunas kihutavale poliitilise eliidi vankrile hüpata. Praegu ei piisa enam astmelise tulumaksu kuulutamisest, iseäranis, kui tegelikkuses ollakse valmis valitsusse pääsemise eest isegi sellest ideest loobuma. Selle asemel on aeg selgehäälselt ütelda, et maksusüsteem tervikuna vajab radikaalset muutust.

Ei piisa ka populistlikest avaldustest iseseisva kaitsevõime teemal, samal ajal nõustudes kaitsekulutuste tõstmisega koolide arvelt. Täna tuleb nõuda, et relvad kõikjal Euroopas vaikiksid, mitte neid juurde osta.

Seda kõike kahjuks Simson ja Ratas kas ei suuda või ei taha. Tundub, et nad on lihtsalt otsustanud meeldida Eesti neoliberaalsele eliidile, lootuses tasuna pääseda ministrikohtadele, teostamaks Reformierakonna poliitikat, läbi viima sedasama neoliberaalset kasinuspoliitikat, mida teised parteid tahavad teha meie tervishoiu, meie koolide, meie pensionide arvelt, aga sinna juurde lihtsalt murelikult pead noogutades: me vähemalt kuulame teid.

Mina luban,

et ma Riigikogu liikmena ei tee kompromisse teie tervise ega heaolu arvelt. Minu pakkumine teile on – elada rahulikus maailmas. Ma loodan, et peagi on meil taas Eesti Keskerakond, kes julgeb teha teisiti.

OUDEKKI LOONE, Riigikogu liige

 [esiletõste]     OUDEKKI LOONE: "Kuid ei tule pead norgu lasta: meil on veel valik. Seisame teelahkmel. Meil on unikaalne võimalus taasavada mõistlikud sillad Ida ja Lääne vahel ning luua tulevik, kus kedagi ei jäeta maha."

Jaga |