Imetlusväärne Algirdas Brazauskas

TOOMAS ALATALU,      11. juuli 2001


Tema tähelend algas detsembris 1989, mil tema juhitud Leedumaa kompartei (insenerikoolitusega Brazauskas astus selle etteotsa oktoobris 1988) lõi ametlikult lahku NLKPst ehk teisisõnu oli esimene, kes murdis teoga NLKP võimumonopoli.

Okupatsioonipäevil ajas Leedu kompartei vaieldamatult leedu rahvale kasulikku poliitikat (mis on eriti silmatorkav Eesti ja Läti seltsimeeste Moskvale pugemispoliitika kurbade tagajärgede - tööjõu sissetoomine jmt - taustal).
Pole siis ime, et komparteile ja selle järglastele kuulub kindel koht taastatud omariikluses.
Kui Eestis on poliitmaastiku vasak tiib siiani praktiliselt olematu (seda täidavad vaid vene erakonnad) ja Lätis nõudis selle formeerimine aastaid, siis Leedus toimib juba kümme aastat kindlapiiriline vasak-parempoolne parteimaastik, kuhu tänaseks on lõpuks tekkinud ka tsenter. Seda paljus tänu Brazauskase ponnistustele.
24. veebruaril 1990. aastal toimunud esimestel vabadel valimistel tabas Brazauskast suur pettumus, sest kuigi tema partei kogus 35% häältest, jäi see alla rahvaliikumise Sajudise 49%-le. Tegemist on tingarvudega, sest järgnevate sündmuste käigus lagunesid mõlemad nimekirjad ja Leedu viimase Ülemnõukogu töö lõppedes kuulus Demokraatliku Tööpartei (partei uus nimi) fraktsiooni vaid 10 (algul 32) ja Sajudise fraktsiooni 53 (88) saadikut (nii Leedu Ülemnõukogus kui ka Seimases on 141 liiget).
Eelnenud kokkulepetele vaatamata jäi Brazauskas ilma nii Ülemnõukogu esimehe kohast (valiti Sajudise liider V. Landsbergis) kui valitsusjuhi kohast (pr K. Prunskiene) ja rahuldus asepeaministri portfelliga, mille kaotas siis, kui Ida-Euroopa esimene naispeaminister sunniti tagasi astuma.
Oktoobris 1992 toimunud Seimase valimistel rollid vahetusid - DTP võitis 73 ja Sajudis (Kodumaaliit) 30 kohta. Tasub teada, et DTP nimekirjas oli vaid 69 kandidaati kui selge märk - endine kompartei ei soovi võimumonopoli (neli n-ö vaba kohta läksid teistele erakondadele). Kuna Vene väed oli veel Leedus ning tuli teha tähtsad sisepoliitilised otsused, oldi valmis enamakski - Seimase esimeheks valitud Brazauskas pakkus laiapõhjalise valitsuse moodustamist, ent Landsbergis keeldus. Ikkagi moodustas uue valitsuse eelmise (!) valitsuse asepeaminister Lubys ja oma ameti säilitas veel kuus senist ministrit. Alles järgmist valitsust võib pidada DTP valitsuseks.

Mis seal salata, olen Algirdas Brazauskasega ise mitu korda rääkinud ja teda alati imetlenud. Nagu leedulasedki, kes on ta viimase 12 aasta jooksul valinud riigi populaarsemaks poliitikuks. Mees, kes on tänase Leedu poliitilise näo (enda väärikust rõhutav välispoliitika) üks kujundaja ja kes samas on olnud Ida-Euroopa üks silmatorkavamaid idealiste, et täna, 68-aastasena teha täispööre oma poliitilises käitumises.

Välispoliitikas andsid veebruaris 1993 presidendiks valitud Brazauskas ja Leedu ekskommunistid tollal korduvalt silmad ette Eesti ja Läti parempoolsetele presidentidele ja valitsustele. Pärast kolme Balti presidendi 15. detsembri 1993 udust avaldust koostööst NATOga võttis Seimas vastu resolutsiooni, mis kohustas valitsust taotlema liikmelisust NATOs.
4. jaanuaril 1994 teatas Brazauskas vastava kirja edastamisest NATO peasekretärile. Tegemist oli surveavaldusega, sest NATO oli otsustanud pakkuda "kõigest" rahupartnerlust. Mõistagi ühines Leedu ka sellega, ent on küllalt tunnuslik, et dokumenti käisid NATO peakorteris allkirjastamas Leedu president, Läti peaminister ja Eesti välisminister...

Jeltsin valis Baltikumist Brazauskase

Euroopa Liidu lepingu üheaegne allkirjastamine Eesti, Läti ja Leedu peaministrite poolt 1995. aasta suvel on rohkem tuntud fakt. Nagu ka Balti riikide jagamine kaheks aastail 1997-99, mille suurriigid mängisid välja kui Eesti "algatuse". Leedu välispoliitika nn Kesk-Euroopa suund formeerus Leedu-Poola koostöö tihenemise raames - just Brazauskas saavutas leppimuse Lech Walesaga ja nad kirjutasid alla kahe riigi sõpruse ja koostöölepingule. 1996. aasta juunis sõlmiti kahe maa vabakaubandusleping (Poola presidendiks oli saanud samuti ekskommunist A. Kwasniewski), mis formaalselt avas Leedule tee Kesk-Euroopasse. Ausalt öeldes on raske mõista Rävala puiesteelt kõlavaid etteheiteid, sest just Kesk-Euroopa riigid kutsuti 1999. aasta. NATOsse ja nad on ka Euroopa Liidu esikandidaatide hulgas.
Brazauskas osutus Balti presidentidest ainsaks, kes käis ametlikult külas Jeltsinil. Oktoobris 1997 toimunud visiiti üritas Jeltsin kasutada uueks ühepoolsete julgeolekugarantiide pealemäärimiseks Balti riikidele, ent Brazauskas pani talle üle laua ulatatud paberi lihtsalt kõrvale. Küll aga kirjutati alla kahe riigi piirileping. Mõni nädal hiljem äratas Brazauskas tähelepanu otsusega loobuda tagasivalimisest presidendiks.

Kõrvaletõmbunult suures poliitikas

Mees oli vaieldamatult populaarsuse tipus, ent täidesaatev võim kuulus taas parempoolsetele, oktoobris 1996 Seimase valimistel võitis Kodumaaliit 70 ja DTP 12 kohta. Landsbergis nägi kogu võimu võtmises peavahendit kommunistide vastase hüsteeria õhutamises. Ka Leedu arvamist EL kandidaatide teise gruppi püüti tõlgendada kui presidendi umbusaldamist Euroopas. Nii langetaski Brazauskas otsuse mitte kandideerida, soovitades oma pooldajatel hääletada vähem punase minevikuga Arturas Paulauskase poolt.
Ehkki pea kogu Seimas ja valitsus töötasid Landsbergisest presidendi tegemise nimel, tuli viimasel rahulduda kehva kolmanda tulemusega. Teises hääletusvoorus suutis USAst imporditud Valdas Adamkus kõige napimalt (12 000 häält rohkem kahe miljoni hääletanu puhul) edestada Paulauskast ja temast sai Leedu uus president. Toona 65-aastane Brazauskas tõmbus küll kõrvale, ent jäi suurde poliitikasse.
Kodumaaliidu prahmakad sisepoliitikas valmistasid ette pinnase parempoolsete uueks lüüasaamiseks. Brazauskas võttis väga omapärasel moel osa oktoobris 2000 toimunud Seimase valimistest, andes oma nime vastavale nimekirjale, ent ise mitte kandideerides. Tegu oli järjekordse näitega Brazauskase idealismist, sest poliitikas ei saa olla osaliselt - sündmuste kulg näitas, et tema nimekirjal jäi puudu just Brazauskase reitingule vastav arv hääli ülekaalu tagamiseks Seimases. Nimekiri võitis 42 kohta, samas kui Kodumaaliit rahuldus kõigest 9 kohaga.

Võitja jäeti taas kõrvale

Üllatus tuli sealt, kust seda ei oodatud - ehkki Keskpartei sai lüüa, tegid tsentris ilma kaks uut jõudu - Uus Liit (sotsiaalliberaalid) sai 29 ja Liberaalide Liit 34 kohta. Uut Liitu võib pidada Brazauskase loominguks, sest selle liidriks oli Arturas Paulauskas. Liberaalide uus juht Rolandas Paksas on omakorda pärit Landsbergise käe alt.
Algul tuli Brazauskasel oma soosikus pettuda, sest viimane kiirustas paremale. Puhkenud sündmuste jada meenutas Eestis toimunut - võitja jäeti täielikult kõrvale ja valitsuse etteotsa sai Paksas. Paulauskasest tehti Seimase esimees. Paraku kõrbes seegi valitsus ja nüüd ei andnud Leedu ühinenud sotsiaaldemokraadid (pärast DTP ja Sotsiaaldemokraatliku partei ühinemist 2000. a lõpul kantakse viimase nime ja 7 kohta Seimases võitnud SDP kuulub aastast 1990 Sotsialistlikku Internatsionaali) enam shanssi käest. President Adamkuse uued katsed blokeerida ekspresidendi tagasipöördumine poliitikasse tõrjuti lihtsalt - Brazauskas ei usaldanud enam suulisi kokkuleppeid ning SDP, Uus Liit, Uue Demokraatia Partei (K. Prunskiene) ja Talurahva Partei fraktsioonid kirjutasid alla koostöölepingule.
Nende 82 kohta Seimases võtsid Adamkuselt võimaluse vastumänguks.
Kahtlemata on Brazauskase asumine peaministri ametisse erakordne sündmus, ehkki vasaktsentristlik valitsus Leedus ei peaks kedagi üllatama. Pealegi on Brazauskas täna ühes seltskonnas Blairi, Schröderi, Jospini ja teistega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)