Kas kirjutada või kirjeldada ajalugu?

Ajalugu kirjutab end ise - inimeste, väljapaistvate isikute, rahvaste ja riikide olemiste ja tegemiste kaudu. Inimesel, olgu ta ajaloohuviline või ajaloolane, on võimalik ja vajalik ajaloost õigesti aru saada ning seda kirjeldada, olgu suusõnal või paberil. Mis tähendab - õigesti? Absoluutselt õigesti me ajalugu kirjeldada ei suuda, aga objektiivsuse iva ehk suhtelist tõde peame oma ajalooarusaamast alati otsima. Ja selle viimase paneb paika inimkonna elukestva arengu eluline kogemus, sellest settinud väärtushinnangud. Piiblisse on need koondatud kümne käsuna ja paljude muude õpetustena. Nagu näiteks: ära valeta, ära tapa jne.

Ikka on olnud taunitav ühe inimese või riigi kallaletung teise vastu. Ometi õigustasid juba antiikmõtlejad rahva vabadusvõitlust ja vaenlase tapmist selles.

Küsite: kas ukraina ja valgevene partisanid olid vabadusvõitlejad või bandiidid? Kindlasti olid nad vabadusvõitlejad! Nagu ka meie metsavennad, kui nad võitlesid punase või pruuni terrori vastu.

Kindlasti ei käitunud päris eetiliselt ega adekvaatselt hiljutised Tallinna „vabastamise" tähistajad. Sest Punaarmeel oli otsustav osa küll Saksa vägede purustamises, aga ka Eesti ja Tallinna taasokupeerimises.

Ajaloosündmusi ei saa ega tohi käsitleda valikuliselt, lähtudes soovmõtlemisest, suurriiklikest või šovinistlikest huvidest.

Saksa riik on oma süüd Teises maailmasõjas tunnistanud, kuid seda pole teinud teine sõja lahtipäästja. See sõda ei olnud ju stalinistlikule Venemaale ainult kaitsesõda.

Niimoodi - rikastades pidevalt oma teadvust uute faktidega, leiamegi ajalookirjelduse objektiivse iva, ausa ajaloonägemuse. Mida tunnustab suurem osa inimkonnast.

Nii et: aus ajalookirjeldus (kui see pole just ajalookirjutus) on täiesti võimalik.

ANTS METSLA, ajaloolane, Vändra, Pärnumaa

Jaga |