Saagem ometi eestlasteks!

Mõtleval inimesel on raske taluda praegust masuaega, kus taas ollakse „valge laeva" ootel. Sest ta teab, et majandusplindrist päästvat „valget laeva" ei tule, kui me toda ise ei ehita.

Hakkad kahtlema, kas eesti rahvas, kes igasuguste küsitluste kohaselt toetab oma riigi uppiajajaid, on üldse kunagi tahtnudki päriselt iseseisvaks saada? Jah, sõnades ja lauludes küll, aga tegudes?

Pole ju võimalik, et üks rahvas võib oma riigi saatuse suhtes olla nii ükskõikne ja tõrges nagu meil siin on oldud. Me jäärapäiselt toetame valitsejaid, parteisid, ideoloogiaid, mis pole suutnud 20 aastaga luua reaalmajandust. Nüüd vaagub meil allhankele ja „vabaturundusele" rajatud majandus hinge. Oleme muutumas sotsiaalsidususeta ja sotsiaalabita rahvaks. Isegi keskaegsed feodaalid hoolitsesid oma talupoegade eest rohkem.

Küllap elaksime üle olukorragi, kus tööta oleks praeguse iga viienda asemel juba iga teine, kui vaid oleks lootust. Aga valitsus lootust ei anna. Tema ootab „valget laeva" - turukonjunktuuri paranemist. Teeb aga kõik vastupidi sellele, mida teised riigid ja rahvad, või ei tee üldse midagi.

Paratamatult tükib pähe mõte: kas me polegi mitte need Kreutzwaldi poolt Eestisse sisse toodud kilplased - nõme ja iseteadev rahvakild kuskilt eitea-maalt? Nuriseme seeüle, et teised rahvad ei kiida küllalt meie plaane ja ettevõtmisi: isevärki majandusvärki, uut kallist rikkikippuvat Ausammast, kogu katkuaegset tralli ja peopanemist.

Muidugi ei saada mujal aru, miks tuleb hiigelhulk inimesi valitsejate eestvõttel kokku, et „ühishingamisel" laulu lasta, samal ajal kui riigis on suur mure ja kaos. Et laulda end murest vabaks, teokateks? Nagu see ikka on olnud - oleme nurisenud lauldes; suu on laulnud, aga süda muretsenud. Aga mullune „märkamislaulupidu" ei pannud valitsejaid rahvast märkama - talle on hoopis tublisti koormat lisatud. Eks laulja tea, kas tema süda muretses. Igatahes reporterite suilt ja trükiajakirjandusest muret ei kostnud ega paistnud.

Südasuvel avatud „unikaalne" ausammas, nagu seda tituleerib kaitseministeeriumi teavitusametnik Hunt, on tõesti ainulaadne, aga ka kilplaslik. Mujal maailmas muidugi pole ega tehtagi sellist, poltidega tarindatud klaassammast, millel troonib anakronistlik maitsetus - rist, mille sõnumit meie külalised isegi äraseletatult ei taipa. Meile ta aga kuuldavasti meeldib...

„Eks ta ole..." - resümeeris kõiksuguseid targutusi üks kuulus kirjanduslik suurmees.

Selleks et saada eurooplasteks, nagu igatsesid meie nooreestlased, tuleb siinseid inimesi kutsuda üles: saagem eestlasteks! Kilplastest.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |