Terekest kah, Ervin Abel!

RALF R. PARVE,      17. november 2004



8. novembril tähistati Eesti ühe populaarsema estraadinäitleja Ervin Abeli 75. sünniaastapäeva. Sel päeval kogunesid tema kunagised kolleegid, sõbrad ja austajad Hiiu Õlletuppa, kus Raimo Aasa eestvedamisel meenutati ja mälestati suurt näitlejat.

Pikas peolauas istusid legendaarse Kiire kolleeg, teatriajaloo üks parimaid Tootse Jaanus Orgulas, Tõnu Aav, Priit Aimla, Abeli estraadikavades osalenud lauljad Siiri Känd, Laimis Progis, Ervin Lillepea, Peeter Randma ja Rein Tuus. Ja mõistagi omaksed: abikaasa Tamara Abel, tütred Tiina ja Kersti ning poeg Margus.
Esialgselt olid peolauale toodud avatud konservikarbid – räim tomatis. Just sellist pealkirja – „Räim tomatis" – kandis üks Ervin Abeli viimaseid estraadikavu. Abeli sõbrad ja kolleegid meenutasid teda innuka kalamehena, kes kala ja tomateid süüa ei armastanudki, kuid räim tomatis maitses väga ja oli ta lemmikkonserv.

Siiri Kännu ja Ervin Lillepea esimene töökoht
SIIRI KÄND: „Minu esimeseks lavatööks sai noore algaja lauljana esinemine Ervin Abeli estraadikavas „Hõissa". See oli kihvt ja huvipakkuv ettevõtmine. Abel oli tõeline eeskuju, tahtsin olla laval sama hea kui tema. Olen õnnelik, et mul oli võimalik alustada oma lavategevust koos nii hea artistiga."
ERVIN LILLEPEA: „Minulgi sai esimeseks palgatööks esinemine Ervin Abeli estraadikavas „Hõissa". Õppisin selgeks mitmeid lavalisi nippe, mida ma praegugi oma esinemistes kasutan.
Meenub, kuidas ma kandideerisin filharmoonia estraadistuudiosse ja Ervin oli vastuvõtukomisjoni liige. Esitasin ämmateemalise naljalaulu. Pärast ütles Abel mulle nelja silma all humoorikalt: „Ämmale võid sa seda laulu muidugi laulda, ent sellisel juhul pead sa ukse praokile jätma, et saaksid õigeaegselt lõikama panna.""

Toots meenutas Kiirt
Jaanus Orgulas oli see näitleja, kelle juures alustas oma lavategevust Ervin Abel.
JAANUS ORGULAS: „Leidsin Ervini Rakverest 54 aastat tagasi, suunasin ta Moskvasse näitlejatööd õppima. Laval olime koos 22 aastat ja Tootsi-seeriat üle 1500 korra estraadilaval tehes sõime ära puuda soola.
Me teenisime raha, teenisime väga palju raha, teenisime kuratlikult palju raha! Mäletan esinemist ühes kolhoosis. Esitasime paar väikest sketši ning esimees küsis, palju ta võlgneb. Ütlesime, et oh, paljukest seda oli. Kohale kutsuti pearaamatupidaja, kes päris, palju ta maksma peab. Esimees teatas surmtõsiselt, et üks meist on kinni istunud. Raamatupidaja tõmbas välja suure rahapaki ning hakkas kümneseid lauale laduma. Rahahunnik muudkui kasvas ning lõpuks ma ütlesin, et aitab küll. Kui me Abeliga pärast kokku lugesime, oli seda üle 300 rubla ehk ministri palk.
Ervin oskas seda va raha kuratlikult hästi raisata. Meenub, kuidas me kord näitlejatega Gloriasse läksime, Ervin maksis. Kui me teisel korral taas Gloriasse tulime, kummardasid Ervinile kõik kelnerid.
Kuid tööd tuli meil selle raha eest teha kuratlikult palju."
Järgnevalt laulis publikule Peeter Randma ning Jaanus Orgulas viis tõelise härrasmehena Tamara Abeli tantsule.

Priit Aimla meenutas Kastani baari
„Kord töötasime minu tekstiga Gagarini puiesteel asunud Kastani baaris. Arvasime, et see on rahulik paik. Siis aga astus baari sisse keegi mees, vaatas meie poole ning hüüdis: „Sina, Ervin."
Abel vastu: „Tere, Gustav." „Ma olen Endel, mitte Gustav," teatas mees. Abel vastu: „Ma kutsun kõiki mehi konspiratsiooni mõttes Gustaviteks." Kuna Ervinil polnud tookord raha kaasas, laenas ta seda minult ja tegi võhivõõrale välja.
Mõne aja möödudes Gustav-Endel lahkus ja baari sisenes uus mees, kes hüüdis: „Tere, Ervin." Abel vastu: „Tere, Rolf." Mees: „Ma olen Rein, mitte Rolf." Ja Abel rääkis taas konspiratsioonist, mis sundivat teda kõiki mehi kutsuma Rolfideks ning tegi taas minu kulul välja.
Jälgisin seda etendust vaikides pealt ning lauda tulnu päris, miks ma nii nukker olen. Seepeale lõi Abel pika ja kurva legendi sellest, kuidas ma olen üle elanud raske infarkti, mis võib mind siinsamas jälle tabada.
Ervin Abeli suur tuntus kippus segama tõsist töötegemist. Hiljem tegimegi juba kirjanduslikku tööd kas minu või tema kodus.
Ervin Abel oli see, kes 1977. aastal tõi mu esinema avalikkuse ette."

Rein Tuus traktorite keskel
Ka Rein Tuus osales Abeli estraadikavades. Temagi meenutas estraadiartisti rasket tööd, kui tuli anda 2–3 etendust päevas.
„Kord pidime sõitma Põltsamaalt Jõgevale, ühte majandisse esinema. Selle esimees tuli paluma, et ma meelitaksin Abeli põllult ära. Ja mis selgus – Abel oligi põllul, kus seisid kaheksa traktorit ja kast viina. Abel pidas traktoristidega üleval vaimukat vestlusringi."

Nõukogude miilitsast sai koomiline kuju
TÕNU AAV: „Ervin on loonud unustamatuid teatrirolle. Meenuvad tema loodud tegelaskujud: joodik Valdo Pandi „Avariis", hiromant Pastelli Oskar Lutsu „Tagahoovis" ja miilitsa osa Egon Ranneti „Hanedes". Rannetil oli tõsine tükk ja miilits pidi alati olema tõsine ning väärikas võimuesindaja. Abeli kiirelikust miilitsast sai aga autori püüdluseta „Hanede" kõige lõbusam episood."

Ervin Abel – suur lugeja
Ervin Abeli Tammsaare tee naabrimees Ralf R. Parve meenutas ühte oma viimastest kohtumistest.
„Ervin oli juba raske haigusega Magdaleena haigla üksikpalatis, olles läbinud keemiaravi protseduuri. Külastasime teda Toivo Tootseniga, kes lindistas ühe saatelõigu „Kultuurikaja" tarvis. Ervin rääkis raamatutest, mida ta oma rohketel kontsertreisidel õhtuti hotellides ja kodus vabadel hetkedel lugenud oli. Tema lugemus oli hämmastavalt suur ja ta filosoofilised seisukohad lausa vapustavad. Üldsus tundis Abelit suure huumorimehena, ent tema tõsisest maailmavaatest teati väga vähe.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)