Rein Veidemann räägib presidendipoliitikast

Kui lugupeetud Arnold Rüütel oli Eesti Vabariigi president, siis kirjutasite talle kõnesid. Kas midagi põnevat ka meenub sellest ajast?

Jah, see oli suur usaldus president Rüütli poolt kutsuda mind oma mittekoosseisuliseks nõunikuks. „Kõnede kirjutamine" vajab täpsustamist. See seisnes kõne „põhjade" kirjutamises vastavalt n.ö. tellija materjalist. See, mida president kavatses ühel või teisel puhul rääkida, milliseid tema ja presidendikantselei osakondade seisukohti peeti vajalikuks kajastada presidendi kõnedes, see tuli ka kõnedeks vormistada. Minu osa selles avaldus just ennekõike „põhja" tegemises, retoorilise vormi leidmises, selle läbirääkimises presidendiga ja hiljem ka lõppviimistluses. Algul oli see vägagi loominguline töö ja pakkus mulle rahuldust, et sain olla presidendi mõttekaaslane ning aidata teda Eesti esimese kõneisikuna esindada avalikku arvamust. Kuid mida kuu edasi, seda keerulisemaks muutus suhtlemine presidendiga. Toonane kantselei direktor Tarmo Mänd domineeris varsti Kadriorus peaaegu kõigi asjade „ettehooldajana". Õhustik läks väga pingeliseks, kohati isegi traumeerivaks. Tekkis mitmeid päris absurdseid olukordi, nagu Kafka „Lossis". Lõpupoole loobuti minu kaastööst.

Mul on ääretult kahju, et president Arnold Rüütel ei saanud teostada neid võimalusi, mida teda toetav rahvas temalt lootis. Tal ei lastud usaldada teda presidendikampaanias aidanud seltskonnal. Kui oleks olnud professionaalne ja kõrgelt motiveeritud meeskond (pädevad juristid, tugev PR-grupp, analüütikud, kirjutajad jne), kui teda poleks küüniliselt ära kasutatud Rahvaliidu ja Keskerakonna ambitsioonides (õudne tagasigi mõelda: president kui Rahvaliidu ja Keskerakonna garant!), siis oleks Rüütel jätkanud presidendina ka teisel „hooajal". Ja Eesti oleks tasakaalukam. Vähemalt oleks maarahval olnud kedagi, kelle autoriteedile loota. Nüüd nad on ikka täitsa üksi. Ja ega maarahvast polegi enam õieti järele jäänud. Rahvaliidulgi lasti minna kõige liha teed.

Kas teil endal pole olnud soovi kandideerida Eesti Vabariigi presidendi ametikohale?

See ei saa olla mingil juhul soov. Peab olema suurem osa ühiskonnast, nende surve erakondadele, Riigikogule, selleks et kujundada tahtmist üht või teist isikut presidendi ametikohal näha. Kuna rahvas Eestis presidenti ei vali - viimati ta tegi seda 1992. aastal erandkorras -, siis on see ikkagi poliitiliste jõudude kokkulepe või domineeriva poliitilise jõu (või koalitsiooni) tahe. Soovi asemel tuleb niisiis rääkida valmisolekust. Ja see oli täiesti olemas president Lennart Meril ja ka president Arnold Rüütlil. Toomas Hendrik Ilvesel, nagu Wikileaksi läbi teada saime, oli see kõige rohkem vastutulek, mitte just meeldiv kohustus. See, et Eesti presidendil pole suuremat kaalu ja et tegemist on paljuski tseremoniaalse rolliga, - seda saabki niimoodi välja mängida, sest põhiseadus seda võimaldab.

Aga on võimalus ka Kadriorg Eesti poliitilise elu kontsentriks kujundada, tuua sinna kõikvõimalikke ümarlaudu, koondada aktiivseid mõttekodasid, mõjutada parteide eliite. Oi, kui palju saaks Kadriorg Eesti poliitilise kliima mõjutamisel ära teha! Praegu on aga nii, et isegi presidendi algatatud Eesti Koostöö Kogu kiratseb, piirdudes vaid Inimarengu Aruande vahendamisega. Vähemusrahvuste ümarlaua tegevus on täiesti külmutatud, presidendikantselei eelarves on prioriteedid ümber jagatud. Olen ise selle koostöökogu nõukogu liige. Tunnen sisimas tühjustunnet, jõuetust. Ei vajata ju meid. Korduma kipub jälle samasugune stsenaarium, mida nägin lähedalt Rüütli-aegses Kadrioru presidendilossis. Kapseldumine, mitte pro-, vaid reaktiivne tegevus.

Südamelt ära?

Arvan, nüüd isegi usun, olles lähemalt uurinud nii Eesti kultuuri, ühiskonna kui ka poliitilist ajalugu: pärast taasvabaks riigiks saamist oleksime võinud jätkata kapitalistlikul teel selle mõõdukama vormi kaudu. Vasttaastatud riik ei oleks tohtinud varasid nii kergekäeliselt ja -meelselt ära müüa, erakätesse anda, tagastada, nagu seda 1990. aastate algul tehti. Eriti maal ja eriti põllumajanduses. See kummituslik ratsa-rikkaks-saamine, see mõõdutundetult vallandunud ahnus, see neoliberalistliku majandusmudeli kriitikavaba kopeerimine Eestis, ühiskonna lõhenemine... Ma tõesti ei tea, kas need võidud, need kiirendused, mis väidetavalt on tänu sellele radikalismile saavutatud, kaaluvad üles hinna, mida Eesti ühiskond on selle eest maksma pidanud?

Kui ma midagi kardan, siis see on makstud hinna pöördumatus. Kui ma midagi loodan, siis 1990. aastate algul sündinud põlvkonnal arusaama teket, et Eesti on liiga väike selleks, et praktiseerida siin kapitalismi äärmuslikke vorme ja et järgmisteks kümnenditeks tuleb seada kategooriliseks imperatiiviks inimese- ja ühiskonnakesksus.

Ja et Eesti tuleks tagasi võita rahvusvaheliste korporatsioonide lõa otsast ja et me ükskord ometi oskaksime ka ise midagi luua, tooteid vääristada, mitte aga teenida teiste rahvaste ja riikide mõisates kiltrite, kupjate ja aidameestena.

Jaga |