Kiire aasta Riigikogus

KAAREL PÜRG,      14. aprill 2004


Märtsis sai täis Riigikogu kümnenda koosseisu esimene tööaasta.
Uus valitsus alustas oma tegevust lisaeelarve pretsedenditul kombel jagamisega. Koalit-sioonipartneritele oli loodud suurepärane võimalus tasandada vastuolusid riigieel-arveliste rahasüstidega oma toetajatele. Koos "uue poliiti-kaga" tuli Riigikokku väga palju kogemusteta, kuid seda suuremate võimuambitsioo-nidega noorpoliitikuid.
Kui enne valimisi tauniti palju niinimetatud sundparteista-mist, mis tuleks lausa seaduse jõuga ära keelata, siis nüüd on praktika kahjuks näidanud, et sellisest oma poiste paikapanemisest ametipostidele ja ettevõtete nõukogudesse, nagu praegu käib, ei osanud eelnevad valitsused undki näha.
Nüüd soovitakse ka maavanemad ustavateks parteisõduriteks muuta, kuid seni pole suudetud maakondi veel oma-vahel ära jagada. Seetõttu va-litsebki praegu, irooniliselt väljendudes, absurdne olu-kord, kus seaduslikult teevad oma tööd vaid kolm täisvolitustega maavanemat. Ülejäänud maakonnajuhid on lühemat või pikemat aega vaid kohusetäitjad.

Jõukate huvid ja pealinnakeskne mõtlemine
Koalitsioon aplodeeris üks-meelselt pärast vanemahüvitise seaduse vastuvõtmist. Hämmastas, et Reformiera-konna valimislubaduse läbisurumisel nägi kõige suuremat vaeva Res Publica. Rahvaliit unustas seejuures sootuks, et nende valijad ei ela Tallinnas ega Tartus. Reformierakond piirdus vaid lühikese repliigiga, et just selline vanemahüvitis olevat rahva tahe!? Pidevatele ponnistustele vaatamata pole mul siiani õnnestunud Ida-Virumaalt leida mitte ühtegi sünnitamiseas naisterahvast, kelle palk oleks 15 000 kroonile ligilähedanegi.
Vägisi jääb mulje, et riik püüab kõigest hingest aidata neid, kes tegelikult saavad väga hästi ise hakkama ega märka neid, kes vaevu ots otsaga kokku tulevad, kusjuures kontrastid pealinna ja ääremaade võrdluses on masendavad.
Parlamendisaadikutest kolm neljandikku elab Tallinnas või pealinnaga piirnevates valdades. See, et kinnisvara väärtuse määrab ära asukoht ja veel kord asukoht, on neile loomulikult teada. Näiteks tallinlaste omandireformi käigus erastatud 2toaline korter maksab praegu juba pool miljonit krooni. Enamik koalitsioonist ei suuda seejuures kuidagi uskuda, et sundüürnike probleem on siiani õiglaselt lahendamata ja et Kohtla-Järvel jätsid elanikud veel lähiajal massiliselt maha erastatud kortereid, olles pikema aja jooksul lootusetult püüdnud neid maha müüa.
Kes võtaks endale riski kolida rüüstatud ja võlgades korterisse, teha seal põhjalik remont ning loota, et ehk läheb enampakkumisel õnneks?
Argumentide nappides on kujunemas heaks tavaks rõ-huda eurodirektiividele. Lausa halenaljakana mõjus näide, kuidas eestlasele, kes on teinud Shveitsi tunnelis avarii, oleks kindlustus võimeline midagi hüvitama ainult siis, kui kõik Eesti autojuhid oleksid euronõuete kohaselt ühtmoodi kindlustatud. Fakt, et 90 protsenti meie autojuhtidest Euroopas ei liiklegi, paraku kedagi ei huvitanud. Üleriigiline kindlustusfond aga jagatakse välja erakindlustusfirmadele. Skeem on selge: va-litsusliit otsustas kindlustusfirmade kukrut täita.

Ida-Viru saadikud peaksid olema ühtsemad
Väike seaduseparandus, mis oleks pikendanud tähtaega, mil taksodesse tuleb paigaldada tänapäevased printerid, aasta lõpuni, ei leidnud samuti Riigi-kogus toetust.
Ligi tund aega pommitati kolleeg Mihhail Stalnuhhinit küsimuste ja ettepanekutega, mis olid kohati üpris pahatahtlikud ning ilkuva iseloomuga. Koalitsiooni esindajatele jäigi arusaamatuks, miks küll üle kolmesaja Narva taksojuhi ei taha kulutada igaüks 10 000 krooni, et seadust täita. See, et tegemist on nende mitme kuu töötasuga ja et taksojuhiks ei minda kõrge tööpuudusega Ida-Virumaal mitte heast elust tingituna, vaid soovimatusest alandavast sotsiaalabist sõltuda, võimulolijaid paraku ei veennud.
Veelgi kurioossem on fakt, et ka Pariisis kirjutatakse taksoarveid käsitsi ja Riigikogu kantselei aktsepteerib neid.
Ida-Virumaalt valitud saa-dikute ühendus praegu kahjuks ei toimi. Kui me töötaksime Riigikogus ühtse meeskonnana, oleksime seitsmekesi arvestatav jõud, kuid ju siis koalitsioonisaadikud ei pea seda vajalikuks.
Meie aga koos Eldar Efen-dijevi ja Mihhail Stalnuh-hiniga oleme saavutanud nii palju, et Ida-Virumaad puudutavad eelnõud saavad vähemalt Keskfraktsiooni saa-dikute toetuse. Edasiminek seegi.
Lühendatult ajalehest Põhjarannik, 2.04.2004

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)