Head uut 2002 / 2003. õppeaastat!

MAILIS RAND,      28. august 2002


Emad-isad saadavad oma lapsed lasteaeda, kooli ja ülikooligi kõige paremate soovidega. Minnes esimest korda elus esimesele koolipäevale vastu ministrina, vaatan tagasi möödunud kuudele ja võtan kokku, mida on õnnestunud ära teha, et koolielu paraneks ning lastel, vanematel ja õpetajatel muresid vähem oleks.

Õiguskantsleri algatatud ümarlauas kõneldi koolivägivallast ja -kiusamisest, mis on loomulikult probleem, ja sellega tuleb võidelda. Lootes aga, et näiteks koolipsühholoogide arvu suurendamine aitab mured lahendada, peidame jaanalinnuna pea liiva sisse. Ebaõiglus ühiskonnas, raha- ja tööpuudus perekonnas ning meedias kajastuv vägivald tekitavad stressi ka lastes. Vägivald koolis ei ela omaette ja sellega ei saa võidelda lihtsate vahenditega.
Aga on ka ühtteist ära tehtud. Kõigepealt saavad sel õppeaastal tasuta koolitoitu kõik 1.- 4. klassi õpilased. See on tugi eelkõige peredele, kel raha napib ja töö leidmisega raskusi. Nii mõnigi kohalik omavalitsus suudab riigi toetusel tasuta koolilõunat pakkuda ka vanemate klasside õpilastele. Rae vallas saavad õpilased ilma rahata süüa põhikooli lõpuni.

Oleme alustanud tööd, et tänavalapsed taas kooli tuua. Et põhikoolist kaovad lapsed ja keegi õigupoolest ei teagi, kus nad on ja millega tegelevad, on viimaste aastate hariduspoliitika kõige kurvemaid tulemusi. Need, kes kahtlevad õpilaskodude vajalikkuses või tahavad neist teha suuri koole "hukkaläinud" lastele, näevad samuti vaid naiivset lahendust või ei tahagi probleemi sügavust näha. Õpilaskodu on kool ja kodu lastele, kel on viimane aeg õppida turvaliselt elama, suhtlema ja õppima.

Oktoobris-novembris püüame lahendada eelmise aasta väärotsusega seotud probleemi ja korraldada järeleksamid õpilastele, kes ei saanud riigieksamitel nõutud 20 punkti. Muidugi oleks pidanud neist asjust rääkima aasta tagasi, aga parem hilja kui… Oluline on, et kõik 1600 õpilast, kellel eksamitulemus alla nõutud punktikoguse jäi, ei pea aastaks edasiõpingutest kõrvale jääma.

Heameel on, et õnnestus taastada erikoolide rahastamine. Olen mõelnud, miks neilt raha möödunud aastal ära võeti, aga ei oska eelmiste otsustajate plaane täpselt mõista. On vaja hoolega ette valmistada nende õpilaste integreerimine tavakooli, kellele see on jõukohane, ja eelkõige on tähtis, et nad saaksid käia koolis kodu lähedal. Teadmiseks tasuks võtta, et erikoolide õpetajad suudavad nõustada tavakoolide õpetajaid ja lapsevanemaid õpiraskuste jt probleemide puhul.

Õpetajatele on hea, et ei tarvitse muretseda töökoormuse pärast. Töö- ja puhkeaja seaduse rakendumine lükkus aasta edasi. Selgi aastal töötame koolikoormusega kooskõlas. Õpetaja ei pea lisa teenimiseks jooksma mitme kooli vahet, ja jätkuvad ka palgaläbirääkimised. Tuleviku tarbeks on teretulnud ettepanekud õpetajate töökoormuse mõistlikuks reguleerimiseks. Määrused, mis puudutavad pedagoogide kvalifikatsiooni ja atesteerimist, on samuti valmis.

Püüame vähendada ka paberitootmist ehk bürokraatiat. Igat liiki kontrollid ei peaks kooli külastades otsima vaid laitmatus korras kaustadesse köidetud dokumente, vaid oskama koolielu laiemaltki näha. Esimene positiivne otsus selles suunas on teadmine, et õpetaja ei pea koostama igaks õppeaastaks täiesti uut töökava ainekava rakendamiseks. On ju kooli õppekavad ja õpetajate töökavad sama elueaga kui riiklik õppekava. Lühikese ja konkreetse töökava eelis on selle jälgitavus ning seda saab tõepoolest töökorralduse aluseks võtta. Pealegi on Tartu Ülikoolilt oodata uut õppekava aastaks 2004.

Hea on, et vabariigi valitsus toetab kutseharidust. Ma pole nõus professor Olav Aarnaga (Res Publica), kes väidab kutsekooli olevat luuserite asupaiga. Võibolla on see Res Publica ideoloogia. Mina ja paljud teisedki arvame teisiti.
Kui räägiti õppetoetustest, siis tudengite kõrval unustati millegipärast ära kutsekoolide õpilased. Just nemad tulevad kõige ebakindlama sissetulekuga vanemate sotsiaalsest grupist pärast 9. klassi lõpetamist kutsekooli. Ka neile on vaja mõelda. Ja tõsiselt. Ei tahaks ebaõiglaselt kohelda hästi töötavaid kutsekoole ega nendes õppivaid toredaid noori inimesi, kes peaksid edasi elama ja õppima professori häbistava hinnanguga. Res Publica poliitikuna on see ehk mõistetav, aga rektori ja pedagoogina?
Eelmises Kesknädalas kirjutas endine pedagoog Aadu Rast, kui ohtlik on haridusreformiga venitamine. Väide on põhimõtteliselt õige. Loodame jõuda aasta lõpuks haridusstrateegia dokumendini, milles väljendub Eestile vajalike haridusarengute ühiskondlik lepe pikema aja peale. Õnneks oskame tahta paremat. Kõigile head uut kooliaastat ning tarka ja tasakaalukat tööd!
KESKMÕTE
Ebaõiglus ühiskonnas, raha- ja tööpuudus perekonnas ning meedias kajastuv vägivald tekitavad stressi ka lastes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)