NATO leidmas uut rolli

Ramon Loik,      04. detsember 2002




Varssavi Pakti maade ohu asemel on NATO saanud tõsise väljakutse. Globaalsed mõõtmed on haaranud terrorism, mis 2001. aasta 11. septembri katastroofi valguses nõuab julgeolekukoostöö uue tähenduse järgi vajadusel ka ennetavat sõjalist sekkumist.
Seega on kõik ennustused NATO kadumisest osutunud seniajani valeks. Küll aga on olnud õigus nendel, kes nägid ette alliansi rolli ümberorienteerumist ja olulist institutsionaalset muutumist. Külma sõja tardumusest on liigutud aktiivsesse sekkumisfaasi. Õigeks võib osutuda ka mõneti novaatorlikuna tunduv idee demokraatlikust Venemaast kui tulevasest NATO liikmest, ehkki ida poolt on kostnud ka arvamusi NATO peatsest hääbumisest. Viimane kõlab küll kõige muu kui reaalsuse moodi. Sõjalised ohud ei kao maailmast mitte kusagile ja keegi peab nendega toime tulema.
Ajalugu näitab, et kui konflikt on käes, ei ole enam aega selleks valmistuda. Konflikti ennetamine ja sellega toimetulek ripub suuresti ära usaldusväärsest informatsioonist. Erinevate organisatsioonide loomise ühe peapõhjusena tuuaksegi sageli esile informatsioonivajadust ebakindlates olukordades. Elujõudu evib see institutsioon, mis suudab tagada kiire, õiglase ja usaldusväärse informatsiooni liikumise kõikide osapoolte vahel. Vajadus muutub seda aktuaalsemaks, mida kiiremini liiguvad maailma erinevate punktide vahel paariariikide ja terroristlike organisatsioonide rahad, relvastus ning inimjõud.
Viimaste aastakümnete jooksul on globaalset julgeolekut varitsevate sõjaliste ohtude iseloom radikaalselt muutunud. Üldistavalt võiks kokku võtta, et julgeolekupilt näitab läänemaailmale traditsiooniliste konventsionaalsete ehk sümmeetriliste sõjaliste ohtude asemel ebatraditsioonilisi julgeolekuriske.
Vähetõenäoline on, et Euroopa mandril võiks puhkeda Teine maailmasõja laadne laiaulatuslik vaenutegevus, kus teine teisel pool selgelt määratletavat rindejoont seisavad konkreetsed riigid konkreetsete väekontingentidega.
Külma sõja aegne julgeolekupoliitiline mõtlemine lähtus loogikast, et tankibrigaadile ühel pool eeldatavat konfliktijoont tuleb teisel pool vastu seada vähemasti samapalju raskerelvastust ja n-ö lennukile vastata lennuki ning raketile raketiga.

Peale Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud globaalse külma sõja lõppu oleks realistliku poliitikateooria valguses olnud igati ootuspärane 1949. aastal "nõukogude ohu" tõkestamiseks loodud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) järk-järguline hääbumine. Suured vastasseisud genereerivad alliansse ja vastupidi. Ometi on Ameerika Ühendriigid ja Kanada koos oma Euroopa liitlastega siiani jätkanud edukat üleatlandilist julgeolekukoostööd, viies läbi alliansi ajaloo suurimat laienemisvooru, mis sedakorda hõlmab Balti riikide näol ka endisi Nõukogude Liitu okupeeritud alasid.

Ooteseisundist terrorismi ohjamisse

Varssavi Pakti maade ohu asemel on NATO saanud tõsise väljakutse globaalsed mõõtmed haaranud terrorismi näol, mis 2001. aasta 11. septembri katastroofi valguses nõuab julgeolekukoostöö uue lähenduse järgi vajadusel ka ennetavat sõjalist sekkumist. Seega on kõik ennustused NATO kadumisest osutunud seniajani valeks. Küll aga on olnud õigus nendel, kes nägid ette alliansi rolli ümberorienteerumist ja olulist institutsionaalset muutumist. Külma sõja tardumusest on liigutud aktiivsesse sekkumisfaasi. Õigeks võib osutuda ka mõneti novaatorlikuna tunduv idee demokraatlikust Venemaast kui tulevasest NATO liikmest, ehkki ida poolt on kostunud ka arvamusi NATO peatsest hääbumisest. Viimane kõlab küll kõige muu kui reaalsuse moodi. Sõjalised ohud ei kao maailmast mitte kusagile ja keegi peab nendega toime tulema.

Sümmeetrilised ja ebasümmeetrilised julgeolekuriskid

Ajalugu näitab, et kui konflikt on käes, ei ole enam aega selleks valmistuda. Konflikti ennetamine ja sellega toimetulek ripub suuresti ära usaldusväärsest informatsioonist. Erinevate organisatsioonide loomise ühe peapõhjusena tuuaksegi sageli esile informatsioonivajadust ebakindlates olukordades. Elujõudu evib see institutsioon, milline suudab tagada kiire, õiglase ja usaldusväärse informatsiooni liikumise kõikide osapoolte vahel. Vajadus muutub seda aktuaalsemaks, mida kiiremini liiguvad maailma erinevate punktide vahel paariariikide ja terroristlike organisatsioonide rahad, relvastus ning inimjõud.
Viimaste aastakümnete jooksul on globaalset julgeolekut varitsevate sõjaliste ohtude iseloom radikaalselt muutunud. Üldistavalt võiks kokku võtta, et julgeolekupilt näitab läänemaailmale traditsiooniliste konventsionaalsete ehk sümmeetriliste sõjaliste ohtude asemel ebatraditsioonilisi julgeolekuriske. Vähetõenäoline on, et Euroopa mandril võiks puhkeda II Maailmasõja-laadne laiaulatuslik vaenutegevus, kus teine-teisel pool selgelt määratletavat rindejoont seisavad vastamisi konkreetsed riigid konkreetsete väekontingentidega. Kui külma sõja - aegne julgeolekupoliitiline mõtlemine lähtus loogikast, et tankibrigaadile ühel pool eeldatavat konfliktijoont tuleb teisel pool vastu seada vähemasti samapalju raskerelvastust ja nö lennukile vastata lennuki ning raketile raketiga, siis peale nõukogude bloki kokkuvarisemist vähendas NATO radikaalselt Euroopas paiknevat tavarelvastust ning hakkas uutele oludele vastavalt panustama kõrgtehnoloogiliste ja kiirreageerimisvõimekuste arendamisse.

NATO ees seisvad probleemid

Mida suurem ja laiahaardelisem on organisatsioon, seda institutsionaliseeritum peab see olema ka oma võimalike siseriskidega toimetulekuks, samas kaasneb sellega bürokraatia kasv ja otsustusprotsesside aeglustumine, mis omakorda võib saada takistuseks sõjalise kiirreageerimise võimekusele. Seega seisab laienev NATO silmitsi vajadusega leida selline juhtimismudel ja otsustamisprotsess, mis samaaegselt piisava liitlaste-vahelise koordineerituse ja legitiimsusega tagaks ka efektiivse reageerimiskiiruse. Oluline on seejuures silmas pidada, et otsuste aluseks olev informatsioon leiaks partnerite vahel õiglast jagamist ja kaitsmist. Usaldamatus sõjalise, luure ja poliitilise teabe vahetamisel sünnitaks liitlaste vahel umbusku ja kokkuvõttes desintegreeriks kogu allianssi.
Ühiste väärtuste kaitse ümber koondunud julgeolekukoostöö nõuab õiguste ja kohustuste õiglast jagamist ning konsensust konkreetsete toimimisviiside osas. Märkamatuks ei ole jäänud asjaolu, et mitte alati ei ole USA suhteliselt jõulisem väljendusviis (näiteks Iraagi küsimuses) leidnud üheselt heakskiitvat mõistmist NATO Euroopa partnerite poolt. Nii leidsid näiteks NATO-ga vastliitunud Poola, Ungari ja Tðehhi end 1999. aasta Jugoslaavia kriisi lahendamisel suhteliselt ootamatus ja keerulises olukorras. Siinkohal oleks vast paslik juhtida tähelepanu Ameerika ja Euroopa väga erinevale ajaloolisele kogemusele, mis on tinginud nii mitmeski mõttes erineva arusaamise maailma asjadest, kaasa arvatud sõja ja rahu küsimustest. Viimase aja arenguid analüüsides on üha enam hakatud kahtlema multilateraalsuse kontseptsioonis, kuna globaalsed sõjalised juhtohjad on koondunud ühendriikide kätte. Mida rohkem kaldub NATO toimine unilateraalsuse poole, seda rohkem kannatab kaitsealase koostöö kokkuleppe kvaliteet.

Kaitsekoostöö nõuab laiapõhjalist integratsiooni

Ilmselt tooks NATO eksistentsi võimalik lõpp endaga kaasa sellise ulatusega ebamäärasuse rahvusvahelistes julgeolekusuhetes, et kõik alliansi liikmesriigid peavad otstarbekamaks investeerida juba olemasoleva kaitsekoostöö pidevasse kaasajastamisse kui võimalike uute julgeolekugarantiide loomisse. Isegi kui mõnda või enamikku NATO liikmesriiki ei peaks varitsema mingi konkreetselt defineeritav reaalne välisoht, säilivad rahvusvahelistes julgeolekusuhetes siiski mitmesugused riskid, mis legitimeerivad alliansi eksistentsi ja annavad küllaldaselt ratsionaalse aluse kaitsekoostöö kohustustele pühendumiseks. Samadele argumentidele toetub ka Eesti, kellele NATO-kutsega on tõepoolest avanenud reaalne võimalus maailma julgeolekupoliitika kujundamisse oma jõukohane panus anda.
Kuna NATO olemasolu põhineb liitlaste kokkuleppele ühiste väärtuste kaitsmise osas, siis tuleb sõjalise alliansi laienemise tingimustes pöörata tähelepanu ka liikmesriikide majanduslik-poliitilisele integratsioonile. NATO peab ka eelkõige sõjalise organisatsioonina oma eksistentsi huvidest lähtuvalt tegema järjest tihedamat koostööd Euroopa Liidu ja teiste oma liikmesriikide vahel moodustatud institutsioonidega, tagamaks ühiste väärtuste tugevdamist ning vältimaks sisepingete tekkimist etnilis-kultuurilisel, keskkonnakaitse, majanduse või muul pinnal. Väga oluline on seejuures kokkuleppe saavutamine konkreetsete meetodite osas, mille abil soovitakse ühiseid kaitse-eesmärke ellu viia.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)