Eestlase ajalugu on üks suur müstika (12)

Jüri Kadak,      04. oktoober 2006


Eestimaa Rjurikud

Mis on meil ühist slaavlastega? Kas see, et nemadki polnud tuhat aastat tagasi võimelised iseseisvalt looma oma riikluse aluseid?
Kuid nad erinesid meist siiski selles, et nii dnepri- kui ka idaslaavlased tõid maale Jagelloonide eelkäijad ja Rjurikud ning sisuliselt veretult lõid tolle aja Euroopa suuremad riigid – Läänemerest Musta mereni ulatuva Leedu suurvürstiriigi ja Venemaa eelkäija Moskva. Meile, muistsetele liivlastele-eestlastele ja ingerlastele, ei kõlvanud ei omad ega võõrad. Võõrad tulid mõõga ja verega, omad aga müüsid end üksteise võidu ja koperdasid võimukoridoride pisiintriigides. Kui võõrad on meist teinud eurooplased ja läinud ajalukku suurkujudena, siis omad lõid tõelist kartulivabariiki ning lasid kogu oma auru välja õige ja vale eestlase välimääraja koostamisega.
Nõuka-ajal saatis Moskva Eesti NSV-d ja eestlasi õigele teele juhtima Karotammed, Käbinid ja Vainod. Kas nüüd on juhus, et kolme Balti riigi presidentidel on USA taust? Kas see on hea või halb, seda näitab juba lähitulevik. Ent mitmes suhtes on hea, kui ametisse tuleb uus mees, kes ei ole seotud mineviku, kohalike intriigide, vastastikuse käenduse ja absurdse koduvillase lühinägeliku poliitikaga. Kahtlemata on ka Toomas Hendrik Ilvesel tunduvalt lihtsam oma lääneliku tausta tõttu mitte niivõrd läbi raiuda, kui lahti sõlmida Pronkssõduriga seotud probleemide Gordioni sõlm ning otsida meile oma õige koht Euroopas.

Kas Balti koostöö on nõukogude nähtus?

Viimastel nädalatel on eesti meedia püüdnud president Ilvesele omistada seda, et Eesti sügavamal integreerumisel Euroopasse lükatakse kõrvale Balti koostöö. Ja üleüldse – Balti koostöö olevat nõukogulik nähtus, millele tuleks kiirkorras vesi peale lasta.
Ilmselt ei ole meil pumba juures olevad strateegid endale selgeks teinud Baltimaade olemust ja kohta Euroopa poliitikas ning on ka koolis ajalootundide asemel joonud õlut, nagu märkis ühe naaberriigi president enda kohta. Süstematiseeritud pole ka Balti regiooni käsitletavat poliitikat erinevate võimude all ja ajal Euroopa ja Venemaa kontekstis. Veendumus, et see Läänemere-äärne regioon ei moodusta poliitiliselt üht tervikut, on sisuliselt Venemaa Baltikumi-poliitika nurgakiviks, millega nad ülihästi hakkama on saanud ning mida meie oma alateadvuses toetame. Meie välispoliitiline dogma järgib juba viimased 500 aastat bandwagoning- strateegiat ehk tugevama sappa haakimist, tulenevalt „Constitutiones Livoniae" riigiõiguslikust seisundist. Sellest tingituna oleme püüdnud ennast haakida kord läände, kord itta ning meist on tehtud tõeline transiidi- ja imedemaa. Ajaloos on meist läbi sõitnud ja meid läbi tõmmanud igaüks, kel on selleks vähegi soovi olnud ja kes hiljem on kembelnud oma „esimese öö õigusega" (jus primae noctis) sellise lollaka pruudi juures.
Jaan Tõnissoni poeg Ilmar Tõnisson arendas välja keeleteadusel põhineva geopoliitilise teooria, mille kohaselt Eesti kuuluks Põhjamaade blokki. Seda ideed on toetanud nii Lennart kui ka Georg Meri ja vastvalitud president Ilves.
Eelmises peatükis meenutatud eesti geograaf ja Tartu ?likooli kunagine rektor Edgar Kant aga on arendanud omakorda Haltenbergeni võrdlusteooriat Baltikumi ja Beneluxi riikide vahel, mis moodustavad nn Lääne- ja Ida-Vahe-Euroopa põhjaosa. Selle teooria kohaselt eraldab Baltikumi Venemaast „Varjaagi piirivööt", mis kulgeb Valgest merest üle Oneega ja Laadoga, Peipsi ja Ilmeni järve vahelt lõunasse, jõudes soode ja metsade vahelt ning Dnepri jõemadalike kaudu Musta mereni. See piirivööt on viimasel 500 aastal olnud Venemaa läänepoolseks piiriks. Läänes kujunes ta juba ligi kaks tuhat aastat tagasi Rooma riigi varemetel.
Külma sõja lõppfaasis formuleeris USA tunnustatud asjatundja Saul B. Cohen Euroopa Liidu ja endise NSV Liidu vahele jäävat, Barentsi merest kuni Musta mere ja Vahemereni ulatuvat regiooni kui Gateway ehk "väravaala". Viimase, meredevahelise regiooni geopoliitilise koodi tuletaja : Peeter I, kelle sõnul see riik, kes toetub parema õlaga Läänemere lõunakaldale ja vasakuga Musta mere põhjakaldale, dikteerib Euroopale oma tahte.
Ilmselt siit tasukski otsida Euroopa Liidu tõelist laienemisstrateegiat, kui seda kontseptsiooni peegelpildis vaadata läänepoolt.

FOTOALLKIRI:

LEEDU SUURVÜRSTIRIIK 13.–15. SAJANDIL: Peeter I sõnul see riik, kes toetub parema õlaga Läänemere lõunakaldale ja vasakuga Musta mere põhjakaldale, dikteerib Euroopale oma tahte.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)