Haridus peab jääma käeulatusse

MAILIS REPS,      21. juuni 2006


Sel nädalal saavad tuhanded koolilõpetajad kätte gümnaasiumi lõputunnistuse ja siirduvad kas tööturule või, sagedamini, edasi õppima. Mida on neil riigilt loota? Kõrgharidus on nende jaoks palju enesestmõistetavam valik, kui näiteks nende vanematele. Kõrgharidus pole täna enam midagi erilist ja selle mõttega harjumine nõuab paratamatult aega. Tudengite arv on tosinkonna aastaga oluliselt kasvanud ja kaasa toonud ka hoiatusi haritlaste üleproduktsioonist. Kuid nagu paljude maade kogemus viitab, sõltub kõrgharitud inimeste arvust ühiskonna innovatsioonivõime.

Aeg-ajalt on kerkinud kõrghariduse kohale tumedaid pilvi, kui üks või teine rektor on soovitanud viia kõigi tudengite jaoks sisse õppemaksu. Sellise lähenemisega ei saa nõustuda, sest sel juhul paratamatult halveneks kõrghariduse kättesaadavus. Suur osa tudengeist maksab ka praegu õppemaksu, kuid Keskerakond pole kunagi toetanud tasuta üliõpilaskohtade kaotamist. Vastupidi, kui suutsime hoida tasuta üliõpilaskohti varem, kui Eesti majandus oli hoopis nõrgemas seisus, suudame seda ka praegu.

Haridus ei tohi muutuda väheste privileegiks, mille puhul õppimine ja mitteõppimine sõltuvad ennekõike vanemate rahakotist. Sellepärast ongi hiljuti heaks kiidetud kõrgharidusstrateegias ligipääs kõrgharidusele üks keskseid põhimõtteid. Paratamatult tekib oht mitmete piisavalt võimekate, kuid vähekindlustatute kõrvalejäämiseks, kui kehtestada ka õppemaks. Raske on ette kujutada, kuidas kaks alla keskmist palka saavat lapsevanemat peavad ülal näiteks kaht mõnes teises linnas õppivat last ja maksavad lisaks elamiskuludele kinni nende õppemaksu. Siin jääb õppelaenustki väheks, seda enam, et õppelaenuvõlgnikke on Eestis niigi piisavalt palju ja noorte laenukoormus suur. Seega, tänastele gümnaasiumilõpetajatele tuleb anda riigi poolt selge signaal, et kõrgharidus peab jääma kättesaadavaks ja taskukohaseks ka edaspidi.

Kooli lõpetav noor võib loota sedagi, et tema eluasememured lähevad riigile korda. Aprillis alles olid Tallinna üliõpilased tänaval nõudmas endale korralikke ühiselamuid. Riik saab siin aidata ja minu hinnangul on ta ka kohustatud aitama. Igal juhul vajavad Tallinna ühiselamud kordategemist, ja seda viivitamata. Lahendus peab olema otsustav ja kiire, jupikaupa ei saa siin enam midagi teha, arvestades ühiselamute seisukorda.

Mida võivad tänased koolilõpetajad veel riigilt loota? Tööd tuleks teha selle nimel, et kutsehariduse maine taastuks, rahastamine paraneks ja kutsekoolilõpetajate edasiõppimisvõimalused paraneksid. Mõned inimesed tegelevad kutsehariduse ja kõrghariduse vastandamisega, kuid see pole asjakohane. Eesti riigil on vaja erinevatel aladel kooli lõpetanuid ja selge on see, et jõumeetoditega ei suuna siin kedagi. Reaalsus näitab, et vajadus oskustööliste ja spetsialistide järele on igati kõrge, ja seda kinnitavad ka nende kerkivad palgad. Ehitajatest on põud käes vaatamata tõsiasjale, et palgad on selles sektoris töötajail kerkinud kõrgemaks, kui paljudel kõrgharidusega inimestel. Alates sellest aastast on riik teinud tugevaid pingutusi selle nimel, et kutsekoolidest saadav haridus oleks võimalikult heal tasemel ja et väljaõpe toimuks tänapäevaste vahenditega. Seepärast on riik kulutanud miljoneid kroone õpilaskodudele ja tööpinkidele, et luua sobilikke õppetingimusi.

Riigi asi on pakkuda noortele võimalusi, ja seda ta on ka teinud. Välismaal õppivad Eesti noored on sageli võrreldes eakaaslastega Läänest mitmekülgsemate töö- ja elukogemustega. Võib-olla ei kuku kõrged ametikohad tööturul neile enam nii lihtsalt kätte, kui näiteks 1991. aastal lõpetanutele, mil Eesti elas läbi suurte muutuste aega. Kuid inimestest on jätkuvalt vajak ja pikem ettevalmistusaeg aitab neid säästa kõrgelt kukkumast. Igatahes on Eesti noored oma tööväljavaadete suhtes optimistlikumad, kui näiteks mitmete Balkanimaade noored; nad usuvad oma edusse. Riikides, mis seisavad Euroopa Liidu künnisel, soovivad noored sageli üksnes emigreerida, sest nad ei näe enda jaoks perspektiivi.

On veel üks väike asi, mida noored riigilt saavad. Iga gümnaasiumi- või kutsekoolilõpetaja saab Haridus- ja Teadusministeeriumilt kingiks shokolaadi, mis teeb suu magusaks ja soovib tuult tiibadesse. Mõni arvab küll, et selle eest võinuks hoopis õpikuid muretseda, aga mis on lõpetajal enam õpikutest? Teda ootavad tõenäoliselt hoopis muud raamatud.

KESKMÕTE:

Ehitajatest on põud käes, seda vaatamata tõsiasjale, et palgad on selles sektoris kerkinud kõrgemaks kui paljudel kõrgharidusega inimestel.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (30)