Madalate palkadega Eesti ei saa jääda eestlaste Eestiks

HEIDO VITSUR,      20. september 2006


Hinnangute järgi on tänaseks Eestist parema teenistuse lootuses lahkunud 60–70 tuhat inimest. Enamik neist läks viimastel aastatel, siis kui takistused meie inimeste tööleasumiseks jõukatesse Lääne- ja Põhja-Euroopa maadesse olid oluliselt vähenenud. Täna töötab juba iga kümnes palgatööd tegev eestlane välismaal.

Iseenesest pole selles midagi halba, kuid pidagem meeles, et meil on iga pensionäri kohta ainult 1,5 töötajat, mis on maailmas üks halvemaid suhtarve. Aga iga Eestist lahkuv kätepaar halvendab seda suhet veelgi. Võrrelgem: USAs on see suhe üks kolmele, ja just seetõttu võib seal sotsiaalmaks olla tunduvalt madalam kui meil.
Kahe aasta pärast hakkab meil, tingituna möödunud kümnendi madalast sündivusest, igal aastal töövõimelisse ikka jõudma ainult 12–13 tuhat noort inimest. Olukord tööjõuturul muutub veel raskemaks: vanus ja haigused viivad ära oma osa, kuid juurde ei tule midagi, sest samaväärne hulk, võrreldes nendega, kes jõuavad töövõimelisse ikka, lahkub Eestist.
Kuni selle aastani pehmendas tööjõu väljavoolu tagajärgi asjaolu, et Eestis oli 50-60 tuhat töötut ja lisaks neile veel mitukümmend tuhat, kes olid ise end tööjõuturult kõrvale jätnud. Tänavu jaanipäevaks oli neist 50 tuhat alalisele tööle asunud ja uut tööjõudu pole Eestimaal enam kuskilt võtta.
Kuid probleemi tõeline teravus ei peitu neis arvudes. Olukorra dramaatilisus seisab selles, et Eestist lahkuvast tööjõust on suur osa kõrge kvalifikatsiooniga või suure potentsiaaliga, kellest ka kodus puudust tuntakse: arstid, kogenud meditsiiniõed, teadlased, õpetajad, sotsiaaltöötajad, ehitajad, autojuhid, tuletõrjujad…

Tootmisfaktor ilma rahvuse ja kultuurita

Lapse kasvatamine täisealiseks maksab luksusauto hinna – ütleme 600 tuhat. Kui sellest lapsest saab arst, suurenevad tehtud kulud veel samapalju; kui õpetaja või kõrgharidusega sotsiaaltöötaja, siis vähem. 60 tuhande tööeas inimese lahkumine tähendab, et oleme vähemalt 50 miljardit krooni kulutanud teiste maade huvides. Siit ka üks seletus, miks on immigrantidest koosnevad rahvused tihti majanduslikult edukad: on ju sealseid tööjõu ettevalmistamise kulutusi kandnud teised ühiskonnad ning pensionäride ja töötajate suhe on soodsam kui mujal.
Kui majanduses osalevaid inimesi võtta lahus rahvusest ja kultuurist, võib tööjõudu vaadelda nagu mis tahes teist tootmisfaktorit. Kui on puudu, toome sisse, kui üle, veame välja. Kes palkadega ei lepi, läheb ära, asemele toome neid, kes tingimustega päri.
Eestlasi on vähe ja meie arv väheneb madala sündivuse tagajärjel veelgi. Võõrastega ei sulandu me just kõige kergemini. Kui tahame püsima jääda ja edukad olla, on vaja, et Eestist lahkutaks peaasjalikult õppima, kogemusi saama, maailma nägema või ka perekondlikel põhjustel, aga mitte sellepärast, et siin pole võimalik normaalse elu kindlustamiseks piisavalt teenida.

Millised on meie ja Euroopa tegelikud palgad?

Täna on Euroopa Liidus 25 maa keskmine kuupalk ca 25 tuhat Eesti krooni. Nn 15 vanas liikmesriigis on see 4–5 tuhande võrra kõrgem, ning maades, kuhu eestlased kõige enam siirduvad, sellest veel 5 tuhande võrra kõrgem.
Eestis on keskmine palk jõudnud 9,5 tuhande kroonini. Kuid ärgem laskem end eksitada statistilisest keskmisest palgast, sest see ei näita keskmise töötegija palka. Keskmine töötegija teenib Eestis 6000 krooni ja 300 tuhat alaliselt töötavat inimest teenisid mullu sellest veel vähem. Pole ime, et meist nii paljud on valmis minema mis tahes tööle näiteks Iirimaale, kus makstakse ka kohvikallamise eest neli korda rohkem kui teenib meie keskmine inimene.
Tööjõu väljavool Eestist kogub tuure, kuid ikkagi on meil veel natuke aega, sest praegu hoiab enamikku vanemast tööjõust Eestis kinni vähene keelteoskus ja napp reisimiskogemus. Kuid sedavõrd, kuivõrd väheneb selle generatsiooni osa tööjõus, vähenevad ka meie tööjõu väljavoolamise keelelised ja psüühilised tõkked.
Paraku on tööjõu lahkumisel ka teine pool. Sellega hakkab vältimatult kaasnema puudujääva tööjõu sissevool maadest, kus palgad on madalad või tööpuudus suur - eeskätt Bulgaariast ja Rumeeniast, kuid ka Ukrainast ja Valgevenest. See aga tähendab, et odava maa ja kiire majanduskasvu tingimustes kujuneb meie olukord umbes samasuguseks, kui see oli vägivaldse venestamise ajal. Kuid selle vahega, et siis toimus võõraste sissevool Moskva poliitilisi eesmärke silmas pidades, nüüd aga turujõudude survel.
Selle juba käivitunud protsessi peatamiseks pole muud võimalust, kui lakata olemast odav, maailmaturule allhanget tegev maa. Kui tahame, et Eesti jääb eestlaste maaks, peame oma elu korraldama nii, et Eesti läheks võimalikult kiiresti üle teadmistepõhisele majandusele, hoiaks oma ajud ja töökäed kodus, tooks siia juurde parimat, aga mitte odavaimat tööjõudu.
Paraku on meil selleks aega vähe. Prognoosid ei luba meil senise arengutrendi jätkumisel jõuda palga suuruse poolest ka järgmise kümne aasta jooksul Euroopa keskmisele tasemele. See aga tähendab. et oma väärtust tundva ja hindava tööjõu väljavool hakkab lähiaastail veelgi kiirenema ning et samal ajal kiireneb paratamatult ka odava tööjõu sissevool, mis omakorda võimaldab ettevõtjatel tehnoloogilisi muudatusi edasi lükata ja konserveerida Eesti positsiooni alltöövõtjana.
Sellises olukorras ei jäägi meil püsimajäämiseks üle muud, kui järsult tõsta meie tehnoloogilise arengu kiirust ja pidurdada samal ajal tööjõu väljavoolu. Just tehnoloogiliseks arenguks vajalike eelduste loomine ja tehnoloogiasektorisse välisinvesteeringute sissemeelitamine on siin edukuse nurgakiviks.
Selleks tuleb kõigepealt loobuda iseenese imetlemisest, sealhulgas ka kujutelmast, et madalad ja ühetaolised maksud on peaaegu kõik, mida riik ettevõtluse toetamiseks teha saab või teha võib.
Esiteks on nullmaksumääraga Eesti täiesti keskpärase ettevõtete maksukoormusega maa. Teiseks tuleb meil hakata nägema ka seda, et samal ajal, kui edukates riikides toetatakse keerukama maksusüsteemi kaudu just arendustegevust ja tehnoloogiat, siis meil suhtutakse arendustegevusse ja raha riigist väljaviimisesse ühtemoodi. Peame hakkama arvestama ka sellega, kui palju edukates riikides on riigi rahaga toetatud ülikoolide ja teadusparkide tegevust, eriti algstaadiumis.

Meie ehitusmees teenib kogenud arstist rohkem

Tööjõu väljavoolu pidurdamiseks pole meil vaba tööjõu liikumise ja haritud inimeste korral midagi muud ette võtta, kui hakata neile väärikat tasu maksma. Ja väärika tasu maksmist tuleb alustada sealt, kus see on kõige tähtsam, – koolidest.
Eesti ei saa saada tehnoloogiliselt kõrge tasemega maaks, kui meil makstakse algajale kooliõpetajale kolm korda vähem kui panga laenuosakonna töötajale. Edukates riikides on need palgad võrdsed! Rääkida tööviljakuse erinevustest siin ei saa – Eesti haridus on seni olnud tasemel. Me ei saa üles ehitada rikast ühiskonda, kui rahvas on haige. Kuid maailmas on vist vähe riike, kus lihtne ehitustööline teeniks rohkem kui kogenud arst.
Meil pole lootustki, et maailma tehnoloogiafirmad tuleks oma mahukate investeeringutega Eestisse, kui Eesti ei ole turvaline, kui siin ei saa rahuliku südamega elada ja kui pole võimalik loota kohalikule päästeteenistusele.
Seepärast tulebki meie majanduse ümberkorraldamisel alustada haridus-, tervishoiu- ja sisekaitsetöötajate palkade viimisest Euroopa keskmisele tasemele.
Öeldu ei ole utoopia, vaid praktikas läbiproovitud tee. Mõni aeg tagasi kasutas Ungari tehnoloogilise läbimurde alustamiseks just sellesarnast lahendust ja tegi seda edukalt. Sealjuures võtsid nad selle sammu ette meist tunduvalt halvemas olukorras: Ungari riik oli hädas nii suure välisvõlaga kui ka eelarve puudujäägiga. Meie neid muresid pole.
Kui kohe alustada, võiks eesmärgile jõuda nelja aastaga. Eestis pole riigieelarvest palku saavaid inimesi üle 130 tuhande ja mitte nende kõigi palgad pole meile mureküsimuseks. Eesmärgi saavutamiseks piisab näiteks sellest, kui järgmisel aastal suurendada eelarvest palkadeks minevat raha veel ümmarguselt 2 miljardi võrra ja jätkata samas proportsioonis suurendamist nelja aasta jooksul. Meie tänase jõukuse juures pole see enam kohutav summa – ta ei küündi isegi pooleni selle aasta riigieelarve ülejäägist.

Miks 2 miljardit on ja 13 miljardit pole patt?

Aga kui võrrelda seda summaga, mida inimesed praegu pankadest igal aastal juurde laenavad, jääb ta juba üpris tillukeseks, sest ainuüksi selle aasta esimese poolaastaga suurenes inimeste laenukoormus üle kuue korra rohkem – tervelt 13 miljardi krooni võrra. Prognoosi kohaselt kasvab üksikisikute laenukoormus tuleval aastal veel 30 miljardi krooni võrra.
Kui võrrelda 30 miljardit ja 2 miljardit, on ilmne, et pakutava palkade suurendamise mõju majanduse tasakaalule on võrreldamatu sellega, mida on endaga kaasa toonud ohjeldamatu laenamine. Kuidas saabki 2 täiendavat miljardit majandust uppi keerata ja tõsta inflatsiooni 10%, kui 13 miljardi lisandumine esimesel poolaastal suurendas seda ainult ühe protsendipunkti võrra?
Kui järgnevatel aastatel hinnad tõusevad jälle 5%, siis seda mitte nende paari miljardi täiendava krooni võrra, mida Keskerakond hariduse, meditsiini ja sissejulgeoleku tarvis välja tahab maksta, vaid eeskätt nende 30 miljardi krooni pärast, mida Rootsi ja Soome pangad üksteise võidu Eesti turule paiskavad ja mille pärast neile sugugi ei meeldi inimestele eelarvest tehtavate väljamaksete suurendamine. Just samas proportsioonis kui inflatsiooni, mõjutavad laenud ja soovitav palgakasv ka meie majanduse välistasakaalu ning ülekuumenemist.
Paari miljardi pärast tõstetakse lärm taevani, aga kümnete miljardite suhtes laiutatakse käsi ja öeldakse vabandavalt midagi ebamäärast. Mitmetest selle idee vastu sõna võtnud analüütikutest, propagandistidest ja ajakirjanikest võib siiski aru saada. Küsib ju lauluridagi: kelle leiba sa sööd?

ESILETÕSTE:
Odava maa ja kiire majanduskasvu tingimustes kujuneb meie olukord umbes samasuguseks, kui ta oli vägivaldse venestamise ajal. Kuid selle vahega, et siis toimus võõraste sissevool Moskva poliitilisi eesmärke silmas pidades, nüüd aga turujõudude survel.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)