Kas Eestile on vaja tõeministeeriumi?

AARNE VEEDLA,      13. aprill 2005


Viimasel ajal on elavamaks muutunud diskussioon, milline peaks olema Eesti riigi roll Eesti lähiajalugu puudutavate uurimuste tellimisel. Mõned ajaloolased on lausa veendunud, et riigil on justkui plaan asuda dikteerima, mida ja kuidas uurida.

Näiteks võib tuua David Vseviovi üleskutse poliitikutele jätta ajalugu ajaloolastele ("Kas Rüütel teeb nagu Kleopatra", Postimees, 22.12.04). Võib küll kindlalt öelda, et Eestis on see praegugi nii ning nii saab olema ka edaspidi. Ajalugu jääb meil ajaloolaste pärusmaaks.

Minevik väärib viimseni klammerdumist
Kuid Vseviov ei piirdu ainult selle üleskutsega. Tema arvates "tuleb tänapäeva otsuseid võtta vastu vaid tänapäeva huvidest lähtuvalt. Ja kui ajalugu on üldse midagi õpetanud, siis kindlasti seda, et mineviku külge klammerdumine on hukatuslik …"
Loomulikult võib Eesti loobuda õigusliku järjepidevuse printsiibist või näiteks Tartu rahust, et Vseviovi rahuldada. Usun siiski, et eesti rahvas klammerdub viimseni nende asjade külge.
Ideaalolukorda, mil ajalugu poliitikas mingit rolli ei mängi, pole tänapäeva maailmas olemas. Kremli valitseja Putini klammerdumine 9. mai tähtpäeva ning see, et pea kõik maailma vägevad tulevad Moskvasse seda Putini klammerdumist kummardama, näitab selgemast selgemini, kuidas lood tegelikult on. Eesti ajaloolaste või väikese eesti rahva tahtega siin keegi ei arvesta.
Veel hullemaks teeb aga olukorra see, et "ajaloohuviline" Kreml on oma sihtobjektiks valinud just Balti rahvad ja nende ajaloo. Nähakse tõsist vaeva. Üles on kaevatud vanad KGB failid, isegi kagebeelase Uno Lahe on Moskva Eesti ajaloolaseks teinud. Nagu teada, ilmub tuntud kirjamehe sulest varsti "tõeline Eesti ajalugu".
Ega eriti ära arvama ei pea, millest juttu tuleb. Moskva Balti vastase propaganda üks ideolooge Mihhail Demurin on selle lühidalt kokku võtnud – baltlased okupeerisid end ise.
Kindlasti võiks küsida, kas ikka on vaja leili minna Demurini ja Lahe sonimisest?
Siit aga lugu alles alguse saabki.

Kummardavad Putinile
Arvata, et KGB kooliga mehed ei püüa oma ideid Eestis levitada, oleks ülim naiivsus. Ega suuri muutusi nende töömeetodites, mida on kirjeldanud ka Gordijevski, toimunud pole.
Seepärast ma ei imesta, et viimasel ajal on Moskva propagandakäsitlusega Eesti ajaloost sisuliselt samadel positsioonidel terve rida ajaloolasi Eestis.
Piinlik on see, et ei viidata oma uurimustes esitatud konstruktsioonide originaalautorile Mihhail Demurinile. Aga vahel viidatakse isegi veel kõrgemale. Näiteks Eero Medijainenile, kes jõudis avaldada halvustava loo Tartu rahu kohta, on autoriteetiks nendes küsimustes Vladimir Putin („Tartu rahu varjatud nurgad", 02.02.05, Eesti Päevaleht).

Kas tõesti on asi selles, et mõnele autorile ei lähe eesti rahva kannatused korda? Ajaloos nähakse justkui hõlptulu ja ollakse valmis Moskvast teele saadetud rublapakid tänuga vastu võtma?
Ja mis siis vaesel Eesti riigil üle jääb? Korjata kokku oma viimased kroonid pensionäride tagant ning kukkuda ära ostma Vene ajaloolasi?

Koondume nagu Poolas
Rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo on edastanud valitsusele oma juhitava ministrite komisjoni ülevaate ja ettepanekud Eesti lähiajaloo uurimise ja rahvusvahelise tutvustamise kohta.
Komisjoni hinnangul on neis ülimalt olulistes asjades tegemist liigse killustatusega, mis ei soodusta süstemaatilist uurimis-, publitseerimis- ja infolevitamistööd. Märgatavalt paremaid tulemusi oma ajaloo läbiuurimisel ja mõtestamisel ning rahva ja riigi adekvaatse ning rahvusvaheliselt mõistetava kuvandi loomisel on saavutanud riigid, kus vastav tegevus koondub ühte keskusse, näiteks Poolas.
Komisjon on teinud ettepaneku algatada ajaloouurimise keskuse asutamine, mille töönimetus praegu on Rahvusliku Mälu Keskus. Edasi arendada tuleks ka Sõjaajaloo Keskuse loomise ideed. Ühtlasi pidas komisjon vajalikuks arendada Eesti Instituudi baasil välja efektiivne koordinatsioonikeskus Eesti-alase informatsiooni ettevalmistamiseks ja rahvusvaheliseks levitamiseks.
Eesmärk ei ole siin mitte tõeministeeriumi loomine. Pigem on see sunnitud käik, kuna selgub, et maailmas on palju ajaloolasi, kes oma peremeeste käsul on valmis vorpima mis tahes lugusid Eesti ajaloost, peaasi et aga saaks Eesti riiki ja rahvast halvustada.
Ma ei näe mingit põhjust, miks me peaksime sellega leppima.

Moskva-meelsed palgalt maha?
Seega peaks Eesti riigi huvi olema luua Eesti ajaloolastele tingimused viljakaks tööks. Pole kahtlust, et enamik Eesti ajaloolasi on professionaalid, kes ei lase end mõjutada poliitilisest konjuktuurist.
Võiks veel tahta, et mõned eriti Moskva-meelsed ajaloolased Eesti maksumaksja palgalt maha võetaks. See olekski ausam, kui nad oma juudaseeklid otse Kremlist kätte saaksid. Kuid teiselt poolt on see meie paljukannatanud rahva tolerantsuse proov.
Me oleme kannatanud enda seas neid, kes meie rahvale halba soovivad. Isegi Uno Lahe "ajaloohuvi" kannatame ju ära. Ehk siis ka need paar professorit, kellel puudub südametunnistus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)