Seisak või valepidi-liikumine?

Eesti majandus ei arene, vaid seisab paigal; esimese Eesti Wabariigiga võrreldes lausa liigub allamäge. Siin ei ole kedagi süüdistada, süüdi oleme kõik. Seda peaksid kõik teadma. Esimene vabariik sai areneda ja püsis ainult tänu sellele, et meil oli kõva käega president ja selleaegsed seadused lubasid tal seda kõva kätt kasutada. Kui teda poleks olnud, poleks meil praegu ei Eesti Vabariiki ega tema rahvast.

Nüüdseks on tekkinud olukord, mille kohta vanasti öeldi: vanker, mida veavad Luik, Haug ja Vähk, seisab tegelikult paigal, kuid oht on ka uppuda, sest Haug ja Vähk on sügava vee asukad.

Olen ju pikalt elanud esimeses vabariigis ja näinud, kuidas elati siis, kui põllumajandus oli riigi peamine tuluallikas. Aga nüüd näen, kuidas tuluallikaks on valgekraed...

Me taastasime küll laulude abil Eesti Vabariigi, kuid edasielamiseks jääb sellest väheseks.

Miks meie noorus ei näe mittekuimidagi ette õigel ajal? Hakkab nägema alles siis, kui king hakkab pigistama. Kuid siis kipub alati hilja olema ja läheb kalliks.

Oli aeg, kus öeldi, et las koolilõpetajad lähevad Eestist välja – teevad võõrsil tööd ja laiendavad silmaringi; kui tulevad tagasi, on palju targemad. Ei osatud aga ette näha, et välismaise kõrgema palga juurest ei tule keegi tagasi. Samuti nagu ei tule ükski välismaalane riiki, kus on madalam palk.

Muidugi pimestab meie noori palju poliitika, kus räägitakse, et nõukaajal tuldi Eestisse mingite poliitiliste eesmärkidega. Tegelikult oli põhjuseks siinne suurem palk. Oleks meie palgad olnud Euroopa Liitu astumisel suuremad, poleks praegu muud kartust, kui et tulijad ajavad väikese Eesti lõhki.

Välisspetsialistidega, kellest loodetakse Eesti päästjaid, võib tekkida sama olukord, mis välismaise kapitali rahameeste sissetoomisega – esimesel tagasilöögil lasevad jalga, sest neil pole midagi kaotada. Aga mida teeme siis meie?

Nüüd üldiselt kaupade, eriti toidukaupade hinnad jälle muudkui tõusevad. Peamiselt lähevad kallimaks meie endi toodetud kaubad. Et inimene ostab alati seda, mis odavam, ja kallim kaup jääbki letile. Ja ostetaksegi rohkem sissetoodut, mis odavam, ja mõnes suhtes ka kehvem, aga Eestis toodetud parem kaup jääbki letile – rahakamaid ostjaid ootama. Aga eestlastel on raha napisti. Kunagi ajakirjanik Sikk kirjutas, et kui külaelanik ostab oma kauba linnast, kus odavam, siis kohitseb ta kohalikku külakauplust. Kas nüüd hindade tõusuga kohitsetakse oma riigi kauplusi, sellega ühtlasi ka riiki?

Meie tänapäeva noored riigimehed ei oska midagi ette arvestada – neid õpetab alles elu, aga siis on kõik hilja. Kerge oli öelda ühe-kahe lehma pidajale: „Meie teie piimale järele ei tule!” Aga nüüd laiutatakse käsi ja küsitakse naistelt „Foorumi” saates: „Miks te ei sünnita?” Suur viga oli talude põhjalaskmine, sest taluperele oli lapse sünd alati taeva kingitus, talu õnn, sest temast kasvas töötegija ja pärija. Linnaperele oli iga laps mureks – üks sööja juures ja voodikohta veel vaja ka.

Kui suudaksime taastada talud, võtaks tõus kuni kümme aastat, aga sünnitamiste tulemused annavad tunda 25 aasta järel.

Valitsus peab oskama näidata rahvale eeskuju Eesti riigile parema tuleviku tagamisel.

OLLERMA, Kesknädala tellija, esimese Eesti Vabariigi talumats

Jaga |