Eesti jättis kasutamata võimaluse vaikida

MALLE SALUPERE,      08. detsember 2004


Ukraina hoiab meeli ärevil. Teine presidendivalimiste voor tõi organiseeritud noorte õhutusel rahva tänavale. PORA-nimeline üliõpilasorganisatsioon üritas Serbia ja Gruusia sõsarate eeskujul läbi suruda veretut riigipööret. Sama üritus oli Valgevenes läbi kukkunud, nüüd pidi see iga hinna eest õnnestuma.

„Tundmatud" toetajad tõid kohale tuhandeid telke ja sadu supikatlaid ning kümneid tuhandeid meetreid oranžkollast kangast. Varjatud kulutusi on muidugi kordades rohkem, kuid see kõik peab end sajakordselt tasuma, kui Juštšenkol tuleks hakata võlga maksma.
Inglise Observeri teades kulutati USAs ettevalmistusteks 18 miljonit dollarit, Daily News aga arvutas välja, et kui Janukovitšile lisatigi 300 tuhat häält, siis Juštšenkole vähemalt 400 tuhat. Vähemalt saadi ka Euroopas aru, et vint keerati üle ja pandi konkurendid üksteisel kätt suruma.
Eestis aga kestab vabadushüsteeria õhutamine. Kõrged panused on vaeva väärt. Ukraina on Euroopas pindalalt ning loodusrikkustelt Venemaa järel teisel ja rahvaarvu poolest ilma Venemaata neljandal kohal. Pilk kaardile veenab, et see kõik on otse Euroopa keskel, uute (Poola, Ungari) ja järgmiste (Rumeenia, Bulgaaria ning üle Musta mere Türgi) ELi liikmete piiridel.
Veel hiljuti oli Ukraina tuumariik NSVLi koosseisus. Kui Venemaa oma lõhkepead ka hävitas või evakueeris, on rajatised ju taastatavad. Ühes juhtimispunktis, mis asus Krimmis 60 meetri sügavusel kalju sees, olen 1992. aasta laevastikuveteranide kohtumise ajal isegi käinud.
1939. aasta ajakirjas Akadeemia iseloomustas professor Peeter Tarvel USAd kui puritaanlikku ühiskonda, mis on sügavalt veendunud oma veenete õigsuses, „nii et ta üsna loomulikuks peab neid kõigile peale suruda". Täna tõdeme, et ameeriklaste "vankumatu iseteadvus ja üleolekutunne" on ka 65 aastat hiljem muutumatu. Seda winnie-puhhilikku iseteadvust, mis muide iseloomustab ka praegust USA presidenti, kasutavad ära võimuahned ja kavalad Pentagoni pistrikud ja suurtöösturid, lollitades nii ameeriklasi kui lihtsameelsemat osa eurooplastest juttudega demokraatiast ning selle kaitsmisest.
Demokraatia ega inimõigused ei huvita demagooge vaeses Sudaanis, kus tapetakse sadu tuhandeid inimesi ja koolitatakse erilaagrites lastest islamimeelseid tapjaid, küll aga Iraagi naftaväljadel ja strateegiliselt olulises Ukrainas. Topeltmoraali mõistmiseks pruugib vaid kujutleda, et mõni Euroopa riigipea või välisminister oleks teatanud, et meie arvates ei loetud Ameerika presidendivalimistel hääli õiglaselt ja meie ei aktsepteeri tulemust enne, kui te kuulutate võitjaks meie kandidaadi.
Just nii toimis USA lahkuv välisminister ja talle kiirustas järele kiitma meie blondiin, leides nii teise riigi siseasjadesse sekkumise eest hukkamõistu ka Putini sõnavõtus Haagi kohtumisel. Kas Eesti jättis jälle kasutamata võimaluse vait olla? Eriti piinlik hakkab, kui meenutada, et Ukrainas toimuv on ülimalt sarnane Eestis 1940. aastal kasutatud skeemiga: rahvas tänavatele uut valitsust nõudma, kes seejärel "seaduslikult" täidab kõik piiritaguste heategijate soovid. Iraagis aga tehakse kohalikku rahvast õnnelikuks veel räigemal moel.
Tark on see, kes ei kisu tüli naabritega ja otsib sõpru lähemalt kui ookeani tagant. Euroliidu konflikt Venemaaga nõrgendaks tema konkurentsivõimet Ameerikaga, pealegi on energiamajandus sõltuv idanaabrist.
Siia ongi koer maetud. On ju selge, et nii Ameerika kui Ukraina presidendivalimistel on pooled hääletajad igal juhul pettunud, aga kui Ameerikas enam rusikatega ei vehita, siis Ukrainas nimetatakse ühe kandidaadi võitu demokraatia rikkumiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)