Kuidas ikkagi tuli iseseisvus?

  Eks siin ole omajagu teeneid meie „ajalootarkadel“, kes on õppinud minevikku oma kasuks ümber kirjutama. Noored arvavad, et saimegi vabaks öölaulupidudel rahvuslikke laule lauldes ja Lauluväljakul kõnesid pidades. Paistab, et neile tuleb selgitada: ükski riigikord ei muutu seetõttu, et mingi väikerahvas laulab.

Kui 1991. a. augustis toimus Moskvas putš, olid siinsed usklikud Isamaaliidu toetajad šokis ja hirmu täis. Polnud neis mingit lootust, et „vabadusvõitlejad“ või „metsavennad“ Eestile vabaduse tooksid. Ka laulvast revolutsioonist polnud mingit tolku. Pihkva diviisi soomukid olid Tallinnas ning siinne Interrinne tervitas neid, olles valmis eestimeelselt ?lemnõukogult võimu üle võtma. Usklike ainus lootus oli: „Armas Jumal, tule appi!“ Nad palvetasid Jeesukese poole, et see ajaks tankid Eestist välja. Aga nood ei läinud ja ei suundunud ka Eesti Kongress tanke ära ajama.

Ainus, kes siis reaalselt tegutses, oli peaminister Edgar Savisaar. Isiklikult tema läks teletorni juurde ja kohtus tankimeeste komandöridega. Ta võttis ühendust ka lennuväekindral Dudajeviga ja teiste sõjaväeülematega, kes toetasid Savisaart. Meie raadioinsenerid valmistasid „segaja“, et soomukite raadioühendust summutada – nii blokeeritigi tankikolonni tegevus.

Moskvas aga surus putši maha Venemaa president Boriss Jeltsin. Tema toetas meie iseseisvumist, kui Eesti ?lemnõukogu kuulutas Eesti iseseisvaks. Seepärast jääb mõistetamatuks meie natsionalistide viha venelaste vastu. Olnuks Jeltsini asemel Žirinovski, oleksime praegu Balti kubermang. Huvitav – „okupant“ kinkis meile iseseisvuse. Seda ei maksa unustada, vaid tuleks tänulik olla ning igati hoida Venemaaga heanaaberlikke suhteid.

VÄINO PÄRNPUU, Tallinn

Jaga |