Nädala juubilar Józef Pilsudski 140

RALF R. PARVE,      05. detsember 2007


Poola riigi 1917. aastal taastanud marssal Józef Pilsudski sündis 5. detsembril 1867 Leedumaal Zulowos, väikeses Swienciany maakonna külakeses. Tema isa päritolu ulatub tagasi kuulsate leedu vürstide Gediminaste muistsesse suguvõssa.

1885. aastast õppis Pilsudski Harkovi ülikoolis. Kaks aastat hiljem mõisteti ta sundasumisele Siberisse, süüdistatuna atentaadi ettevalmistamises keiser Aleksander III vastu.

Siberist vabanenuna Pilsudski astus Poola sotsialistlikku parteisse ja oli seal üheks juhtivaks põrandaaluseks tegelaseks. 1894. a. asutas ta salatrükikoja ja hakkas välja andma ajalehte „Robotnik", mille eest 1900. aastal vangistati.

1901. a. põgenes Pilsudski Peterburi vanglahaiglast ja siirdus 1904. a. Jaapanisse. Sel ajal, kui käis Vene–Jaapani sõda, mis viis tsaariimpeeriumi revolutsioonini, tegeles Pilsudski rahutuste ettevalmistamisega Venemaal.

Jõudnud tagasi Poolasse, hakkas Pilsudski 1908. aastal Viini võimude teadmisel organiseerima Galiitsias oma kuulsaid kütisalku sõja puhuks Venemaaga. I maailmasõja algul moodustaski Pilsudski Poola leegioni ja võttis selle juhina Austria-Ungari vägede koosseisus Keskriikide (Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi, Bulgaaria) poolel osa maailmasõjast. 1914. aasta novembris aga asutas Pilsudski Keskriikide suhtes vaenuliku salaorganisatsiooni „Polska Organizacja Woiskowa", sest Keskriigid ei soovinud pärast sõda anda Poolale sõltumatust. Selle tagajärjel pidi Pilsudski 1916. aastal loobuma Poola leegioni juhtimisest. 1917. a. kutsuti ta Poola ajutise valitsusnõukogu liikmeks, kuid sama aasta oktoobris vangistati sakslaste poolt ja interneeriti Magdeburgi kindlusesse.

Tähelepanuväärne on, et 20. sajandi poliitikute saatuses oli palju sarnaseid jooni. Näiteks 1917. aastal viibis, nagu Pilsudskigi, sakslaste käes vangis ka Konstantin Päts. Nii nagu Kingissepp ja Lenin, nii asutas ka Pilsudski salatrükikoja. Nii nagu Lenini vend korraldas atendaadi Aleksander Teisele, tegeles samaga Aleksander III vastu Pilsudski. Nii nagu Pilsudski organiseeris võitlusse Venemaa vastu poola leegionäre, nõnda moodustasid soomlased Saksamaal oma jäägriüksused. Niimoodi tegutsesid rahvad, kes olid jäänud alasi ja haamri ehk Saksamaa ja Venemaa vahele.

1918. a. novembris vabanes Pilsudski Saksa vangistusest ja viis riigipresidendina (kuni detsembrini 1922) ja Poola vägede ülemjuhatajana sõja Venemaa vastu eduka lõpuni.

Teatavasti soovis enamlik Vene valitsus taastada Vene impeeriumi ja taasalistada Poola. Esialgu kulges Poola anastamine üsnagi edukalt – punaväed jõudsid juba Varssavi alla ning pealinna langemine paistis olevat päevade küsimus. Ent siis toimus pööre. Pilsudski ülemjuhatuse all purustati hiljem taevani ülistatud marssal Tuhhatshevski väeosad armetult. Eesti Kirjanduse Seltsi poolt 1937. aastal ilmunud Rudolf Sirge raamat „Jozef Pilsudski. Uue Poola looja" mainib vapustavaid fakte: vastupealetungi esimese kümne päevaga võtsid poolakad 65 000 vangi, said saagiks 231 kahurit ja üle 1000 kuulipilduja, tanke ja mootorsõidukeid ning umbes 10 000 vagunit laskemoona. Üle 30 000 venelase desarmeeriti, kui nad pagesid Poolast Ida-Preisimaale. Tuhhatshevski kaotas Varssavi operatsioonis ligi 150 000 meest, kuid Poola kaotused olid suhteliselt väikesed.

Sündinud oli omamoodi ime – Varssavi päästeti ja Poola vabastati. Tänu neile lahinguile vabanes punasest ohust mitte üksi Poola, vaid kogu Euroopa.

Venemaal peetud kõnedest ja avaldatud kirjutistest selgus üsna hästi, millised olid olnud enamlaste plaanid. Enamikus Saksa tööstuslinnades pidid nõukogude korra kehtestamise kavad ellu viidama niipea, kui Varssavi oleks langenud... Poola ja Pilsudski osutasid Euroopale 1920. aastal tohutu teene. Ilma nendeta oleks kogu Kesk-Euroopa olnud avatud punasele ohule, mille edukäiku poleks suudetud enam takistada.

Neil aegadel olnuks võimalik Poola vägede ja vene valgete koostöö. Pilsudski pöörduski kindral Denikini poole kirjaliku järelepärimisega: kui Poola väed aitavad kaasa Vene valgete võidule, kas siis Vene valgete vägede juhatus nõustuks garanteerima Poola ajaloolisi piire ja tunnustama Poola iseseisvust? Venelaste vastus oli eitav – nad teatasid, et valgetel pole mingit põhjust Venemaa äärekubermange ära lubada, sest iga venelase püha kohus olevat võidelda jagamatu ja ühtse Venemaa eest.

Muuseas, samasuguseid seisukohti kuulsid vene valgetelt Euroopa pealinnades ka Eesti välisdelegatsiooni liikmed. Lisagem siinkohal, et Pilsudski oli Eesti Vabadusristi I liigi 1. järgu kavaler.

Vene impeeriumi kroonuajaloolased pole suutnud Pilsudskile oma vägede lüüasaamisi andestada. Halatud on selle üle, et Pilsudski võitlus oli nõukogudevastane diversioon, et ta juhtis „valitsust", mis astus välja vene ja saksa proletariaadi vastu, ning et ta moodustas peaaegu et bandiidijõuke. (Tuttav tekst, mida saab nüüd samadest allikatest lugeda ka eestlaste võitluse kohta.)

Józef Pilsudski elas hiljem eraellu tõmbununa aastani 1926, mil ta Poola sisepoliitiliste võitluste käigus kujundas valitsuskabineti.

Peaministrikohast loobus ta juunis 1928, kuid oli selles ametis veel detsembrist 1930 kuni maini 1931. Seejärel oli Pilsudski vaid vägede kindralinspektor ja sõjaminister, ent tänu oma autoriteedile kasutas erakordselt suurt võimu.

Poola marssal Pilsudski suri 12. mail 1935 Varssavis ning maeti kui kuningas Krakovi Wawelisse.

Enam kui nelja aasta pärast stalinlik NSV Liit ja hitlerlik Saksamaa hävitasid Poola riigi. Võib arvata, kui olnuks Pilsudski sel ajal elus, saanuks tema saatuseks surm Katõnis või NKVD keldrites.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)