Kuri sõna kaotab väe

Kaljo Pilt,,      06. september 2006


Erika Salumäel on jumala õigus (vt SLÕL 18.8): Arnold Rüütli terroriseerimine on Eesti riigi alandamine. Rüütel ei ole ainult kodanik, temaga seondub presidendiinstitutsioon – ta on riigi sümbol nagu vapp, lipp ja hümn.
Alailma ollakse meil hirmul iga pisiasja pärast, et mida meist küll raja taga arvatakse, aga presidendi mõnitajatel seda kartust pole.
No leiti ikka „tõestus" presidendi vaimu väsimise kohta – kirjutas vale kuupäeva. Toodagu mulle näha üksainus inimene, kes pole eksinud kuupäevaga! Postimees trükkis esilehel „Neljapäev, 18. august 2006", aga kalendris oli 18. august reede. Kas ka Postimehe toimetus on vaimult väsinud?
Presidendi sõnaseadmine on isikupärane – niisugune oli see ka 10–15 aastat tagasi. Väga paljudele oli Lennart Meri kõnede jälgimine raske.
Arnold Rüütli vaimu väidetavat „väsimist" sai igaüks 20. augusti õhtul telerist jälgida. Pärast pingelisi päevi, hilisõhtul kuumas stuudios ei ilmutanud ta vähimatki väsimise märki. See, kuidas kommenteeritakse presidendi iga sõna, ajab lausa iiveldama. 23. augustil suutis ka Ilves autost väljumisel mikrofoni ja kaamera ees öelda mõned pikkade vahepausidega seosetud sõnad. Aga seda Postimehe arvamuskülje rubriiki „Kõva sõna" ei panda!
Siinkirjutajal on arstide vastu kõrgeima astme lugupidamine. Kahjuks leidub nendegi seas mõni valge vares. 15 aastat tagasi said ka putshistid arstitõendi Gorbatshovi ajuveresoonkonna häirete kohta. Vast on dr. Nurmel endal mäluga probleeme – näiteks, on ära ununud arstieetika. Kui ta on veendunud selles, mis ta 16. augusti Postimehes kirjutas, oleks ta arstina tohtinud sellest presidendile isiklikult kirjutada, mitte aga ajalehes.
On põhjust arvata, et see klaperjaht Arnold Rüütli vastu ei kanna seda vilja, mida ründajad loodavad, vaid vastupidi – toob talle hääli juurde. Inimese psüühika on üldjuhul ehitatud nii, et ta asub selle poolele, kellele kurja tehakse. Paljud praegu leiavadki, et väärikale mehele tehakse ülekohut ja häbistatakse Eesti riiki. Kui mõned varem mõtlesidki, et ta võiks teenitud puhkusele minna, siis nüüd on nad muutnud oma esialgset arvamust.
Usun, et president ei ela neid ründeid liiga valuliselt üle – ta on karastatud mees. Kui ta 15 aastat tagasi võimaliku reaalse terroriohu ees ei löönud araks, siis vaevalt juhtub see praeguse psühhoterriori puhul.
Ründajad jätavad ühe tõsiasja kahe silma vahele: kui kellegi kohta midagi halba öeldakse, siis väga sageli räägib see rohkem ütlejast endast.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)