Kordamine on tarkuse ema!

Toetan Vabariigi Presidendi 2009. aasta sissejuhatuskõne  minu arvates kõige tähtsamat sõnumit Riigikogule ja valitsusele: vastutustundlikult ja otsustavalt tuleb hakata lahendama majanduslanguse tõttu Eesti riigi ette tõusnud probleeme.

Väga suur probleem on 2009. aasta riigieelarve puudujääk, mis seoses majanduslangusega võib olla väga suur – üle 10 miljardi krooni. Olgem ausad, Euroopa Liidult saadavate miljarditeta oleks see summa poole suurem! On kõlanud soovitus võtta laenu. See aga tähendaks, et järgmistel aastatel lisanduks puudujäägile uus koormus – laenu (ja selle protsentide!) tasumine.

Laenu võiks võtta küll, aga nii seda raha kui ka Euroliidu raha tohiks rangelt kulutada ainult (ütlen veelkord: ainult!) investeeringutesse, mis loovad uusi töökohti ja kindlustavad majanduse kasvu. Ei tohiks unustada ka meie endi inimeste hoiustel olevat raha. Olen kindel, et paljud inimesed ostaksid riiklikult garanteeritud aktsiaid (nt uute elektrijaamade omi). Perspektiivne peaks olema ka eestimaise põllumajanduse areng.

Maksimaalselt tuleks arendada koostööd Baltimaade ja Põhjamaadega. Vähemalt naabritega peab saavutama ekspordis-impordis tasakaalu.

Amoraalne on elada oma laste ja lastelaste tuleviku arvel. Seepärast – otsustav EI tarbimislaenule!

Kordan veelkord: laenuraha ja Euroliidult saadavat raha tohib kasutada ainult (kriipsutan kahe jutiga alla: ainult!) investeeringuteks. Ja mitte investeeringuteks üleüldse, vaid ainult säärasteks rahamahutusteks, mis loovad uusi töökohti ja võimaldavad laenu tagasi maksta.

Kõik muud kulutused (sealhulgas ka pensionid, tervishoiu- ja halduskulud jne) tuleb viia vastavusse eelarvesse laekumisega (ilma Euroliidu rahata ja ilma reservidest võtmata). Seega kärpida ca 20%.

Kui minna reservide kallale, siis ainult selleks, et säilitada olemasolev tootmispotentsiaal, sealhulgas põllumajanduses.

Peaks ju olema täiesti selge, et „tarbida saab ainult seda ja niipalju kui toodame“ (Reformierakonna täiesti õige loosung!). Samuti peaks meie riigi juhtidel selge olema, et eelarve sissetulekute-pool ei suurene iseenesest – seda ka suurte investeeringute puhul – veel mitu aastat.

Täiesti vastutustundetu oleks valimiste pärast 2009. aastal laristada mitmekümne miljardi võrra rohkem kui tohiks. Mida siis järgmistel aastatel teha – kas välja kuulutada pankrot?! Aga kes meid ostaks?!

Soovitaks riiklikul haldusaparaadil teha mõnede ettevõtete eeskujul: töötajaid ei vallandata, vaid rakendatakse osalist tööaega. Samuti peaks saama kokku hoida ruumide rentimise arvelt – pole vaja tühje büroosaale jms.

Pensionär MATS Tartumaalt

Jaga |