Tants pronksmehe ümber

KALJO SINISSAAR,      30. mai 2007


See, piltlikult öeldes, tants käis leheveergudel. Ainult korra korraldas Venemaa kodanik Lebedev „Kes aias?"-ringmängu ümber Aljosha. Ring oli hõre ja armetu. Leheveergudel tantsijaid oli tihedamalt ja tantsud ägedamad. Pronkspoisi kaitsjad kütsid end nii üles, et ulmet pakuti tegelikkuse pähe. Kirjutati, kuidas kindral Lembit Pärn olevat Eesti Korpuse Kuramaal lahingusse viinud sinimustvalgete lippude lehvides ja Eesti Vabariigi hümni helide kõlades. Aljosha modelliks pakuti ühte, teist ja kolmandat, kuid kõige enam ja löövamalt Kristjan Palusalu. Kuju modelleerimise ajal kandis meie olümpiasangar Patarei vanglas „õiglaselt teenitud karistust Nõukogude kodumaa reetmise eest" – töölaagrist pagemise ja Soomes läbi rinde tulemise eest. Pronkskujul tuttavate ja õilsate näojoonte otsijaile tuletan meelde, et Looja olevat inimese loonud oma näo järgi. Seega on kujul Looja nägu.

Sammas avati 21. septembril 1947, Tallinna „vabastamise" kolmandaks aastapäevaks tekstitahvliga
„Tallinna vabastamisel 22. septembril 1944. aastal hukkunud kangelased". Järgnevad 4 vanemohvitseri, 5 nooremohvitseri, 3 allohvitseri ja 1 jefreitori nimed – nagu autahvlil. Ei sõnakestki Suurest Isamaasõjast, selle võidukast lõpust ega selles sõjas langenute mälestamisest. Ainult samba taustamüüril Isamaasõja ordeni kujutis. Seega oleks nagu mälestussammas sinna maetutele: nimekirjas 13, aga kirste oli 12! (Kas ja kui palju oli maetuid „autoriteetse komsomolilehe" täielikus nimekirjas?)

Mõni sambakaitsja teab, et see püstitati Eesti Korpuse ohvitserkonna eestvõttel. Teine peab seda Eesti Korpuse ausambaks, mille püstitamise koha valis Lembit Pärn, kes juhatas ka mälestusmärgi valmimist.

Arvamusi on seinast seina. Ainult et need ongi ainult arvamused. Oma arvamusele suurema kaalu andmiseks on avaldaja kas aukodanik, emeriitdotsent, emeriitprofessor või lihtsalt korpuseveteran. Üks „vabastusarmee" e m e r i i t o h v i t s e r leidis paraja aja nimetada meie rahva kallal vägivallatsenud bolshevistliku võimu vastu välihallis vormis sõdinud eesti mehi „Hitleri sõduriteks".

Katkestan siinkohal sambakaitsjate sõjatantsude kirjeldamise, et anda ruumi ka vastasleeri tegude ülestähendamisele.

Kaitsjate turmtule ajal oli vastasleer üsna vait, või nende arvamusi ei avaldatud. Aasta tagasi oli vastu võetud samba teisaldamise otsus ja teisaldamise seaduspärastamiseks veel kaks Riigikogu otsust, millest üks siiski jäeti Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata.

Riigikogu valimiskampaanias küll ükski erakond Aljoshat oma valimisvankri ette ei rakendanud, kuid rahvas pidas meeles nii nende otsuste pooldajad kui ka oponendid. Valimistulemusi me teame ja võitja sai toetuse oma lubaduste täitmiseks. Oponendid lükati kõrvale. Jätkusid küll allaheitlike manöövrid vastasleeri südame pehmendamiseks ja tegutsemise edasilükkamiseks, kuid asjata.

Sündmused 26. ja 27. aprillil kujunesid kaitsjate surmaheitluseks, millele andsid oma värvingu heitluse etteotsa trüginud hingeline segadusetekitaja Dimitri Klenski ja naaberriigi kodanik Lebedev koos kaasatud (palgatud?) kriminaalse elemendiga. See element ei saanud aru ei eesti ega vene keelest. Rääkida tuleb aga selles keeles, millest aru saadakse, ja see oli kumminuia-keel.

Pärast kahel õhtul toimunud „keelekümblust" valitses rahu – kahju ainult, et sellise „keelekümbluse" käigus „õpilased" oma tõelise palge näitamiseks kasutasid juhust lõhkuda ja röövida.

Ida poolt hakkas aga kostma kuri mörin – ja mitte ainult mörin. Meid süüdistati inimõiguste rikkumises ja rahvusvähemuste ahistamises. Selle mörina nõrga kajana kostis meie allaheitlike hädaldamist, nagu tekitanuks pronksmehe kolimine suure lõhe erinevate keelerühmade vahele. Lõhe on Eesti Vabariigile ustavate kodanike ja Klenskite-Lebedevide vahel alati olnud. Allaheitlike jätkuv hädaldamine aitab aga tõesti tekitada lõhet keelerühmade vahel. Idale allaheitlikel oleks aeg mõelda oma kaotuse põhjustele; nii aukodanikel, emeriitidel ja korpuseveteranidel kui ka teistel ulmelistel.

Kaotada tuleb osata ja kaotustest tuleb õppida. Ka allakirjutanu on valimistulemuste järgi kaotajate poolel, aga mitte allaheitlik.
Loodan, et tants pronksmehe ümber on lõppenud ja „korvi saanud" ei ole trööstimatud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)