Järelkajasid eelmisele veebi-Kesknädalale

25. aprill 2007


Tänapäevane Eesti on õnnelik maa

Võim 19. juulil 1941. aastal kutsus Saksa sõjaväekomandant kolonel Koerni koos Pärnu linnapea A. Peetre ja politseiülema A. Marksoniga enda juurde ja teatas, et Lõuna-Eesti on Saksa relvajõudude tegevuspiirkond ja vastavalt Genfi konventsioonile kuulub kõrgem riigivõim seega ainult Wehrmachti juhtkonnale.

memento Saksa tsiviilvõimud käitusid nii, kuidas heaks arvasid. Seal, kus sakslastele oli kasulik, pandi maksma endised, Eesti Vabariigi seadused. Kui need aga ei sobinud, rakendati nõukogude seadusi. Ja kui need mõlemad ei sobinud, rakendati kolmandaid – Ida-alade seadusi. Hiljem esines konflikte ka rindel võitlevate eesti üksuste ja sakslaste vahel. Pataljonide juurde määratud saksa nn. sideohvitserid käitusid eesti sõdurite ja ohvitseridega ülbelt. Nende kõneleksikonis esines kogu eesti rahvast halvustavaid ütlemisi nagu "totter maarahvas", "eesti sead" jms. Esimestel sõja-aastatel keelati eestlastel oma rahvusvärvide kandmine põhjendusel, et kui ei ole riiki, ei ole ka eesti sõdurit. Neil põhjustel lahkusid paljud eesti ohvitserid ennetähtaegselt rindelt. Marssal G. Mannerheim kirjutab oma mälestustes sakslaste suhtumise kohta Balti riikidesse järgmist: "Sakslaste poliitikat Baltikumis tuli märkida kui mõistmatult lühinägelikku, kuna nad ei võimaldanud isegi autonoomiat neile kolmele balti rahvale, kes suvel 1941 olid saksa vägesid vastu võtnud kui vabastajaid, olid valmis osa võtma võitlustest N. Liidu vastu. Ka muus osas jättis eestlaste, lätlaste ja leedulaste kohtlemine palju soovida. Saksa poliitika Baltikumis röövis kahtlemata saksa sõjaväelt väärtusliku toetuse..." Võib lisada, et võidu ja relvakandmise au tohtis tollal kuuluda ainult sakslasele.

Kangelaste mõnitamine ei tee kangelaseks

M. Salupere Päris huvitav nii sõimu kui tunnustust lugeda ja tänud kõigile, kes viitsisid lugeda. Paljud kribajad pole küll ise süüdi oma harimatuses, aga see on ühiskonnaohtlik. Tänu teadlikult levitatavatele pooltõdedele ja lausvaledele [---] on nooremal generatsioonil ja paljudel kriitikameeleta inimestel kujunenud maailmast, selle ajaloost ja Eesti ning eestlaste rollist äraspidine ettekujutus, mida ilmekalt kajastavad repliigid "kultuursetest" sakslastest, juutide vandenõust, "meie" kannatustest ja kaotustest ("nende" omasid nägemata) jne jmt. Eestlased oma igaveses ülipüüdlikkuses asusid tõepoolest kohe sõja lõppedes saksa sõdurikalmistuid hävitama. Pidime isegi 1945. kevadel Illuka koolis tagaukse kaudu põgenema, kui lapsi aeti lähedasele Linnamäele riste välja kiskuma. Venemaal ega Ukrainas seda ei olnud – need ristid kõdunesid aastakümnete jooksul. Nagu küüditamised ja muud okupatsiooni kuriteod, sõltus (ja sõltub praegugi) kõik kohaliku aktiivi agarusest. Meie peret, kus isa oli metsnik, poleks ilma omaaegsete salaküttide kaebusteta keegi küüditanud. Meie majas elas sõja ajal pidevalt Saksa ohvitsere, liikus nii alamväelasi kui teenindavat personali, nägime ka sõjavange ja juudi sunnitöölisi; sireleid ja roose nuusutamas käisid välilaatsaretis viibivad haavatud. Jutuajamistes lapsi ei häbenetud, arvates, et ega nad aru ei saa (ükskord küll tabas SS-lasest laagriülem mind saksa raamatut lugemas ja ähvardas naljatamisi, nagu mulle tundus, spioneerimises süüdistada). Palju kuuldut-nähtut on alatiseks meelde jäänud, aga eriti jutud, kuidas mehed unistasid pärast sõda Eestis talusid-mõisaid rajada, kuna Baltikum oli ette nähtud saksa eluruumi laiendamiseks, eestlastele aga propageeriti vene keele õppimist, kuna neist pidid saama kupjad Venemaa loodepiirkondades. Ümbersaksastamiseks pidi ju sobima ainult viiendik eestlastest. Vene külaelanike tapmisest rääkis üks ilus "kultuurne" aarialane nagu jänesejahist: talle ei tulnud pähegi, et külatäied naisi, lapsi ja vanureid, kes põllule kuulipildujatule alla aeti, olid inimesed. Mõistagi ei tulnud inimestena arvesse ka juudid, mustlased ja vaimuhaiged (nt. tapeti juba 1942 ka vaimuhaiglas viibiv luuletaja Marie Heiberg). Sümbolitest: punalipp on Prantsuse revolutsiooni sümbol ja sealtkaudu kõigi vasakparteide lipp. See tuuakse kogu maailmas välja juba 1. mai demonstratsioonide ajal, ja ka meie sotsid ning ametiühingud on sunnitud oma näo säilitamiseks punalipu all kaasa lööma. Neile, kes põlastavad viisnurka: viieharuline täht on nii meie ülimusliku ehk Euroliidu kui ka USA ja veel paljude riikide lippudel ja muudel sümbolitel. Kõik, kes on sõda näinud, oskavad hinnata rahu, mille tõid just need, kes seal oma elu andsid ega saanud enam mingeid kuritegusid sooritada. Langetame pea koos pronksmehega ja jätame ta rahule!

poogen Kui tahetakse Tõnismäele teha kõigi II maailmasõja ohvrite mälestuspaika, siis minu nägemuses peaks sinna juurde ilmuma kaks skulptuuri. Üks samasugune langenud sõjakaaslasi leinav saksa mundris sõdur. Kahe sõduri vahel peaks aga olema skulptuur, mis kujutab lihtrahvast. Siis saaks selle komplektiga edasi anda sõnumit stiilis – "mälestusega kõigile rindel langenutele ning kahe totalitaarse rezhiimi terrori ohvritele".


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)