13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
16 aastat: kas oleme ikka õigel teel?TANEL KIIK, 29. august 200720. augustil 1991 kell 23.02 võeti Eesti Vabariigi Ülemnõukogus 69 poolthäälega vastu otsus „Eesti riiklikust iseseisvusest", millega pandi alus iseseisvale Eesti riigile nii de iure kui ka de facto. Tegemist oli sammuga, mida rahvas ootas juba aastaid, kuid mida olude sunnil ei olnud võimalik varem vastu võtta. Nüüdseks on toonasest ärevast öötunnist möödas 16 aastat. Kuid vaidlused ja tülid iseseisvumise teemal pole siiani lahtunud. Eelmisel nädalal elevusega tähistatud taasiseseisvumispäev tõi need vaidlused uuesti esile. Kelle tegutsemine ikkagi tegi võimalikuks iseseisva Eesti Vabariigi? Kes tänastest ja eilsetest poliitikutest on reeturid? Kes ikkagi oli putshistide poolt plaanitud Eesti Vabariiki valitsema? Iseenesest väga paeluvad küsimused, kuid paraku tuleb meil tõdeda, et vastused ei annaks tänase Eesti arengule enam mitte midagi. Võib-olla lisanduks veel rohkem vastastikust vihkamist, tülisid, „mustadeks" ja „valgeteks" tembeldamist – ehk, lühidalt öeldes, mitte midagi positiivset. Pealegi ei ole esimesele kahele neist küsimustest niikuinii võimalik vastata üheselt. Ja mis puutub putshistide kavandatusse, siis Arnold Rüütel on korduvalt maininud, et ei kavatse liidriks plaanitu nime niipea avalikustada. Seega leian, et ei ole mõtet torkida minevikku, vaid vahelduse mõttes võiks meie vaimne ja poliitiline eliit keskenduda tulevikule. Keegi tegi midagi väga valesti Märksa olulisem küsimus saigi püstitatud juba aastaid tagasi ja kõlab kõigile tuttavlikult: „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?" Ühest vastust sellele anda ei ole võimalik, kuid, võttes arvesse 16 aastat tagasi valitsenud lootusi ja ootusi, peame paraku tõdema, et suur osa neist ei ole täitunud. Endiselt elavad kümned tuhanded inimesed sisuliselt peost suhu, muretsedes nii elamispinna- kui ka söögikulude pärast, lisaks sellele heideldes pidevalt kasvava laenukoormaga. Endiselt tunneb suur osa meie riigi elanikke end üleliigse ja soovimatuna ning endiselt ei paista mitte kuskilt päästvat õlekõrt meie sisuliselt surnud maaelu jaoks. HIV-epideemia pidurdamatut levikut justkui jõukas ja kõrgel arengutasemel olevas Eestis ei osanud 16 aasta eest keegi hullemaski õudusunenäos ette kujutada. Võttes veel arvesse asjaolu, et Eesti Vabariigi aastane loomulik iive oli viimati positiivne 1990. aastal ning et kvalifitseeritud tööjõu väljaränne Euroopa avarustesse pole viimastel aastatel sugugi pidurdunud (pigem vastupidi), tuleb tunnistada, et keegi kuskil on midagi ikka väga valesti teinud. Inimesed muudeti üleöö kodutuks Lisaks eelpoolloetletud äärmiselt tõsistele muredele suutsid meie paremerakonnad aastate eest tekitada veel ühe elanikegrupi – sundüürnikud. Sisuliselt üleöö kodutuks muudetud inimesed, kes „tänu" üüri piirmäärade kaotamisele 2004. aastal sõltuvad praktiliselt täielikult elamispinnaomanike meelevallast. Riigikogus tekitatud probleemi lahendamine jäeti sujuvalt kohalike omavalitsuste kanda. Õnneks on vähemalt Tallinn suutnud Keskerakonna juhtimisel sellele väljakutsele väärikalt vastata. Kuidas peavad aga oma eluga hakkama saama vaesemate linnade ja valdade elanikud, kellele omavalitsus odavat elamispinda võimaldada ei suuda? Pole vist kellegi probleem? Läheneva majanduslanguse (loe: majanduskriisi) valguses on paraku ainult aja küsimus, millal esimesed leibkonnad laenuintresside ja -tagasimaksete surve all oma mitmekümne aasta peale liisitud korterist ilma jäävad, langedes samuti sundüürniku omaga sarnanevasse olukorda, kui mitte koguni kodutu-seisusesse. Esimestele leibkondadele järgnevad teised, ja on prognoosimatu, kui suur osa Eesti elanikest ennast ühel hetkel väljapääsematust olukorrast leiab. Kõige hullem on asja juures see, et praeguse valitsuse abile lootma ei maksa jääda, sest tema prioriteetide hulka kodanike heaolu (esimese nelja ja poole tegevuskuu põhjal otsustades) üpris kindlasti ei kuulu. Ainuke tõik, milles võime kindlad olla, on see, et majanduskriis tuleb ja et selle mõju ulatub sadade tuhandete inimesteni, jättes märkimisväärselt puutumata võib-olla ainult peaministripartei keskmisest tublisti jõukama liikmeskonna. Kokkuvõtlikult öeldes, minu vastus pealkirjas esitatud küsimusele oleks negatiivne. Praeguse valitsuse tegemisi/tegematajätmisi vaadates mu pessimism kahjuks ainult süveneb. [esiletõste]: Vahelduse mõttes võiks meie vaimne ja poliitiline eliit keskenduda tulevikule. Viimati muudetud: 29.08.2007
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
