Kolmikliit presidendivalimiste eel

KÜLLO ARJAKAS,      01. august 2001


Pikaleveninud valimiskampaania on Tulviste, Savi ja Tarandi avalikus arvamuses erinevatele positsioonidele asetanud. Tulvistel ja vast ka Savil on lootust Kadriorgu jõuda. Tarand pole tõsist kampaaniat alustanudki, mõeldes pigem, kuidas Mõõdukate hääli müüa.
Parteide jõuvahekordi silmas pidades on aga situatsioon teine. Mõõdukad on kolmikliidu koalitsioonis partneritest selgelt vähem kasu saanud: Isamaaliidul on peaministri ja sisuliselt ka presidendi, Reformierakonnal Riigikogu esimehe positsioonid. Mõõdukatel pole peale mõnede ministriportfellide suurt midagi.
Mõõdukad pole suutnud oma positsioone välja mängida ja kolmikliidus on neisse "mitteametlikult" suhtutud kui teisejärgulistesse. Seegi kord võib arvata, et nad lepivad presidendi asemel millegi tagasihoidlikumaga.
Praegu on lähema tuleviku kohta levimas kaks versiooni: Reformierakond ja Mõõdukad annavad Laarile garantii, et nemad tema kui peaministri positsioone enne valimisi ei ohusta- hoolimata kõikidest Isamaaliidu skandaalidest ja skandaalikestest- siis Laar omalt poolt kahib Tulviste ja nõustub Savi kui presidendi ja Tarandi kui Riigikogu esimehega.
Reformierakonnale see versioon sobib. Reformierakonnas on arvamusi, et nende kaotus pole mitte see, kui Savi ei saa presidendiks, vaid see, kui Tulviste selleks saab.
Selles kokkuleppes on Isamaaliidu jaoks mõned nõrgad kohad:
Võidakse kaotada Meri toetus. Kõik viitab sellele, et lahkuv president näeb järglasena pigem Tulvistet kui Savi. Säilitades pärast presidendivolituste lõppemist oma mõju poliitikas, võib ekspresident Meri kolmikliidule ikkagi peavalu põhjustada. Kui Laar ja Kallas loodavad, et nad ei pea ametist lahkunud Meriga enam arvestama, siis nii ei pruugi minna. Näiteks Brazauskas pakkus suuri üllatusi Leedule, miks ei võiks Meri neid pakkuda Eestile?
Panustades Tulvistele ja tõrjudes Kelami, tegi Laar valiku, mida enam ei saa olematuks muuta. Kui Tulviste langeb konkurentsist välja, annab see uue argumendi Kelami toetajatele: "Eks me öelnud! Kelamist võinuks saada president kui Laar ja Ammas poleks teda reetnud!" Seega, Laaril oli keeruline Kelamist loobuda ja veel keerulisem on tal loobuda Tulvistest, nõrgendamata oma positsioone erakonnas. Kombinatsioon võib lõppeda sellega, et Isamaaliidu enamus oma esimehe vastu usalduse kaotab.
Probleeme toob kokkulepe ka Mõõdukaile:
Pole kindel, kuivõrd pidavaks see kokkulepe osutub. Kui vabaneb Riigikogu spiikri koht, siis esmajärjekorras peaks sellele pretendeerima mitte Tarand, vaid kauaaegne Riigikogu aseesimees Kelam. Ning Isamaaliidus on tal (praegust märtrioreooli silmas pidades ) hea positsioon seda ka saavutada.
Nii võibki juhtuda, et Isamaaliidu järjekordsel foorumil toetab peaminister küll Mõõdukat Tarandit, aga tunnistab seejärel häbelikult, et temal on paraku vaid üksainus hääl. Siis läheb kõnepulti näiteks Ammas ja räägib Isamaaliidu ühtsusest, mille nimel tuleb Kelam panna Riigikogu esimeheks.
Mõõdukad loodavad, et Riigikogu esimehena taastab Tarand oma kunagise populaarsuse ja aitab nad valimistel hädast välja. See lootus võib osutuda ekslikuks, sest loobumisega erakonna juhtimisest andis Tarand märku, et tema aeg suures poliitikas hakkab ümber saama ja viimasel ajal on ta tõesti enamasti varjus. Vaevalt tunneb Tarand end Riigikogu esimehe vastutusrikkal kohal sama mugavasti kui senises koalitsiooninõukogu esimehe esindusrollis.
Traditsiooniliselt on Mõõdukad toetanud enam Isamaaliidu sotsiaalset tiiba kui Reformierakonna lausliberaalset "rahatiiba". Mõõdukate aina vähenevale elektoraadile mõjuks kokkulepe Kallasega segadusseajavalt ning partei toetajate read võivad veelgi hõreneda.
Teise versiooni kohaselt püüavad Laar ja Kallas kokku leppida, et kui Reformierakond toetab Tulviste kandidatuuri, siis tehakse Kallasest Laarile järgnev peaminister. Kallasele võib tunduda see pakkumine vägagi atraktiivne. 1994. a Laar juba kord esitas Kallase oma järeltulijaks, aga hääli ta tookord Kallase toetuseks ei saanud. Võimalik, et ei tahtnudki saada, ka mitte kõiki toonase Isamaa hääli.
Siiski ei näi see kombinatsioon tõenäone. Pealegi eeldaks see Laari tagasiastumist, mis on lähemal ajal väheusutav.
Suurem tõenäosus Laari järel peaministriks saada on mitte Kallasel, vaid pigem Ilvesel, sest portfellide jagamisel on Mõõdukad seni tõesti nõrgaks osutunud. Nad on küll nõudnud ja ähvardanud, aga neid pole tõsiselt võetud, lähtudes vanasõnast: haukuv koer ei hammusta.
Seega - kolmikliit ootab ärevusega Läänemaal 18. augustil Roosta kämpingus toimuvat Isamaaliidu volikogu. Tulviste pooldajad on mures, sest nemad ei pruugi sealt positiivseid sõnumeid saada ja Tulviste ise ei pääsevat juba kaks nädalat Laari jutule. Sellest hoolimata pole kahtlust, et Laar toetab Tulvistet. Vähemalt samavõrra, nagu ta toetas Kelamit.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)