Kiri Vabadussõja sangari pojapojalt

28. november 2007


Lugupeetud Ralf R. Parve!
Tänan Teid artikli „Kaitseväe kalmistul kisendab eestlase hing" eest 31. okt. 2007 "Kesknädalas"! Loomulikult on Oskar Luiga teema mulle südamelähedane, kuna tegemist on minu vanaisaga. Oskari poeg Peeter (minu isa) lahkus meie hulgast 27.07.07 ja nii ongi jäänud hoolitsus Oskari haua eest minu õlule. Ka minule teadaolevalt on OL surmaaeg hauaristil vigane. Olen hea sõber ja ühekülamees lugupeetava Lõuna-Eesti ajaloomehe Valdur Raudvassariga, kes on mind valgustanud OL-ga seotud ajalooasjadest. Aastaid tagasi leidsin ühe ajaloolise pildi Munamäe torni seinalt - varalangenud Oskari vennast, kellest noorim Vabadusristi kavaler sai. Kas ta oli Johannes?

Tahtes küll mitte olla oma esivanemate kahvatu vari, olen siiski uhke oma esivanemate üle. Ja olen tänulik inimestele, kes nende meelespidamiseks oma panuse annavad.

Pisisaladus veel: Oskar Luigaga kõrvuti on maetud Theodor Rõuk. Saatus ja sõda toimetas nii, et minu ema (1918–1966) oli kaks korda abielus – esmalt Theodori pojaga, hiljem Oskari pojaga, kust sündis Andres (mina). Minu lapsepõlve hoolitsev poolõde on Theodori lapselaps ja tänapäeval tuntud tegelane kultuuriringkondades. Andres Luiga on küll vana tallinlane, 21. Keskkooli ja TPI vilistlane, kuid ennast viimased 32 aastat rahulolevalt Võrus sisse seadnud noor pensionär (59).

Võrus, 21. nov. 2007
Tervitades Andres Luiga

FOTOD:
Vabadusristi kavaleride kolonelleitnant Oskar Luiga ja vandeadvokaadi, reservkapten Theodor Rõuk'i kalmud Kaitseväe kalmistul.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)