Balti riigid NATO kutset ootamas

ALEKSANDER EINSELN,      16. mai 2001


Tänases seisus on raske leida NATO ohvitseri, kes ametlikult Balti riikide liitumist blokiga toetaks. Kuna ühinemine võibki jääda ainult unistuseks kindlustaks Balti riikidele julgeoleku NATO standarditele põhinev efektiivne ühiskaitsesüsteem.

Olen aeg ajalt jälginud Balti riikide ja eriti Eesti ümber keerlevat NATO temaatikat. Näib, et EV poliitikud ei tea veel, mida nad ei tea. Nad on kas idanaabri poolt tugevasti mõjutatud, ära ostetud või lihtsalt valetavad. Läbi truualamlike meediakanalite levitatakse halli propagandat olematutest positiivsetest arengusammudest ja välisriikide toetusest Balti riikidele, eriti väikesele tublile Eestile.

Esimese ringi võimalus peaaegu olematu
Kahjuks on tõsiasi, et Eestil, Lätil ja Leedul on ainult nullilähedased võimalused NATO liikmeks saamiseks järgmisel ringil. Samas, oma kogemuste põhjal, ei jaga ma mõne välismaa asjatundja väga pessimistlikke väiteid, et järgmine ring NATO uute liikmete vastuvõtuks võiks olla Balti riikidele ainukene võimalus. Sellele vaatamata on ka minu tulevikuprognoos selles valdkonnas pessimistlik. Uute liikmete vastuvõtuks NATOsse on peamiselt kolm põhjust:
a. strateegiline-militaarne
b. poliitiline
c. moraalne.

Strateegiline - militaarne

Raske on leida vastutavat NATO ohvitseri, kes avalikult välja ütleks, mida nad mõtlevad enne, kui poliitiline otsus kandidaatmaade vastuvõtmiseks on tehtud. Nii see on ja peabki olema. See aga ei tähenda, et sisuline NATO-sisene arutelu ei toimu. Just vastupidi, seda tehakse täieliku kiindumusega ja väga põhjalikult poliitikute poolt seatud raamistikus. Kõik sõjastrateegilised ettepanekud-soovitused alluvad aga olenevalt olukorrast poliitilistele eesmärkidele.
Tänases seisus on veelgi raskem leida NATO ohvitseri, kes toetaks ametlikult Balti riikide liitumist NATOga. Räägitakse mingisugusest Balti dimensioonist järgmises voorus, aga mitte ühinemisest. Üheks strateegiliseks probleemiks on Kaliningrad, mis omakorda tuletab meelde Danzig´i koridori ja sellega seotud kogemusi poole sajandi valguses. Kui jutt läheb kandidaatriikide kaitsevägede ettevalmistusele, siis öeldakse, et meil on viimaste liitujatega palju probleeme - uusi probleeme meil tarvis ei lähe. Probleemide hulgas nimetatakse kõige rohkem lokkavat korruptsiooni, alluvate ahistamist (dedovshina?), sovietlikku mõtlemisviisi ning kitsa silmaringiga ebaeetilist juhtkonda, kelle peamine eesmärk on iseenda heaolu.

Poliitiline seis

Enamus NATO liitumise otsustest on tehtud rõhuvalt poliitilistel kaalutlustel. Seepärast on ka Balti riikide peamine lootus NATO-sse jõudmiseks läbi poliitilise protsessi. Selle protsessi aluseks peab aga olema kõigi võimalike vastuvõtmata jätmise põhjuste kõrvaldamine, mida saaks kasutada vastasseisuks nende poolt, kes Balti riike oma ridadesse ei soovi.
Leedu kaitsevägi, tänu tõhusale demokraatiale kohasele tööle ja teatud määral Poola sidemetele, on Eestist ja Lätist tunduvalt kaugemale arenenud. Kahjuks on see edumaa jätnud teatud ringkondadele Leedus mulje, et Balti riikidest on Leedul ainuvõimalus järgmises ringis NATOga ühineda.
See on vale suhtumine ja ekslik mõtlemisviis, mis ainult rõõmustab neid, kes Balti riikidele head ei soovi. Üks pilk maakaardile näitab, et mõistlik on võtta NATO ridadesse kõik kolm korraga või mitte kedagi. Igasugune rivaalitsemine on rumal ja kõigile kolmele riigile kahjulik.

Moraalitsemine

Demokraatlikel riikidel on eranditult kõrgetasemelised eetilised eesmärgid, mille saavutamiseks tehakse suuri jõupingutusi. Kui seda ei tee valitud poliitiline juhtkond, siis valib rahvas lihtsalt uued juhid, kes saavad mandaadi riigi kordaseadmiseks ja rahva tahte läbiviimiseks.
Samas on suurriikide juhtidel laialdasem rahvusvaheline vastutus, kuid peamine kohustus on ikka oma rahva heaolu ja turvalisus. Siin võivad heatahtlikud ja siirad eetilised eesmärgid kergesti lahku minna reaalsest olukorrast, mis võib ohustada oma rahva olemasolu.
Üks peamine Balti riikide NATO aspiratsioonide toetaja USAs on senaator Jessie Helmis. Ta väidab, et USA on moraalselt kohustatud baltlaste soovi NATO kaitsekilbi alla saamiseks toetama, kuna USA keeldus pool sajandit tunnistamast Nõukogude Liidu ebaseadusliku okupatsiooni Balti riikides ja praegu baltlaste väljajätmine NATOst oleks moraalne argpükslus.
Reaalpoliitikud nii USAs kui mujal kaaluvad ja võrdlevad aga oma suhteid Balti riikidega versus tuumarelvadega varustatud Venemaa, kellel on reaalne jõud ohustada demokraatlike riikide olemasolu. Ajalugu on näidanud, et elutähtsates küsimustes haihtuvad moraalsed aspektid tihtipeale lihtsalt õhku. Sic transit gloria mundi!

Hall tsoon juba olemas

Vaatamata igasugustele proklamatsioonidele, et Venemaal ei saa olla vetoõigust NATO laienemises ja et mingit halli tsooni ei saa tekkida, siiski de facto hall tsoon juba eksisteerib. NATO liikmesriikide kartlik lähenemine peale 1991.a sündmusi NATO laienemise küsimuses iseenesest pani aluse hallile tsoonile, mida nad väidetavalt tahtsid vältida. Teised alternatiivid olid sel ajal olemas, näiteks võtta kõik korraga NATOsse või seada kohe ühtsed tingimused kõigile ühineda soovijatele. Tagantjärgi targutamine ei vii meid kuhugi, halli tsooni reaalsus on siin. Kas nii oligi mõeldud või see lihtsalt arenes välja, ei ole tähtis.

Kas tagasi tulevikku?

Eeldades, et enamus eestlastest, lätlastest ja leedulastest on valmis oma kodumaad kaitsma, algatati 1993. a tihe omavaheline Balti riikide sõjaväeline koostöö, mida toetasid ja kiitsid paljud välisriikide ja rahvusvahelised kaitseorganisatsioonid. Koostöö peamine eesmärk oli NATO standarditele vastav ühiskaitse, koos moodsa relvastuse, laskemoona ja muu vajaliku ajakohase varustuse ökonoomilise ühishankega.
1995. aasta novembri lõpuks olid põhimõttelised küsimused lahendatud ja soovitav juhtimise struktuur ning muud olulisemad küsimused enamasti rahuldatud. Vajalik oli vaid poliitiline tahe seda läbi viia. Ka siin ei olnud mingit vastuolu märgata, sest suusõnaliselt olid toetanud kõige kõrgemadki riigijuhid. Optimism ja tulevane edu olid käegakatsutavad. Nädal hiljem oli Eesti kaitseväe juhataja sunnitud omal soovil lahkuma ja kohe peale uut aastat kutsuti Tallinna Balti riikide kaitseministrid, kes siis ootamatult ja paanilise kiiruga lammutasid seni tehtud töö. Kellegi käsk tuli täita -arutelu enam ei olnud ja mingit seletust rahvale ei antud. Ainult Arnold Rüütel, Balti Parlamentaarse Assamblee liige ja selle kogu rotatsiooniline juht püüdis koos oma Läti ja Leedu Parlamendi kolleegidega relvastatud kaitsestruktuuride sisulist koostööd elus hoida.

Mida siis ikka teha?

Kuna NATOga ühinemine võib jääda ainult ebareaalseks unistuseks, siis on Balti riikidele eluline küsimus NATO standarditele põhinev efektiivne ühiskaitsesüsteem. Kui aga poliitiline maastik muutub Balti riikidele soodsamaks ja võimalus NATOga ühineda avaneb, siis ei ole midagi kaotatud.
Just vastupidi, koos tehtud töö hõlbustaks ühinemisega seotud probleemide lahendamist ning aitaks sulavalt liituda. Tee on selge. Jääb aga hõljuma kahtlus, kas Baltimaades on veel poliitilist tahet ja julgust, et idanaabri pilgu all uuesti alustada seda, mis pooleli jäi.
Või on mõttekas koostöö juba nii põhjalikult saboteeritud ja juhtimisstruktuurid infiltreeritud, et keegi ei julge sellega enam sisuliselt tegeleda?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)