Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

Karl Metsaots,      19. jaanuar 2005


Za rodinu, za Stalina!
Sõttaminekuid on erinevaid. Kui kõmpisime mööda Saaremaa teid, siis sundis taga häbi, et sõda lõpeb ära ilma meieta, kes me lubasime võitjaoreooliga koju tulla. Kuramaa teedel kõndisime hoopis teiste tunnetega. Ära oli langenud mitu mõjusat tegurit, mis olid andnud sõdurielule närvi ja värvi. Enam polnud kusagil uhkeldada võitjaloorberitega, enam polnud meid kaitsmas kellegi palved ja ootused, enam ei hoidnud meid tulelillede eest kodus antud lubadused. Kõik õied olid pudenenud ja tuulest laiali kantud. Kellelgi polnud neist esimesel sõjasuvel antud tõotustest sooja ega külma.
Olin ära näinud kodulinna varemeis pale. Minu põlvkond, noor mets, oli rüüstatud, maha raiutud. Kusagil polnud enam näha naeruhimulisi poisse ja tüdrukuid, kelle aura oli kullanud Pärnu parke, randa, tänavaid ja peosaale. Kogu senisele elule oli kriips peale tõmmatud. Põline pärnakas teab, et paadis ei hüpata ühest äärest teise. Ent tasakaal oli kadunud, vägisi kippus armastuse asemele tõusma vihkamine, valu asemele astuma parastamine. Püüdsin kõike võtta küll mõistusega, aga kustkohast seda mõistust ikka võtta, kui ümberringi on olnud ja aina areneb nii palju mõistusevastast.
Alles olin isale pajatanud tööpataljoni viletsusest ja näljasurma troostitusest, nüüd aga tundsin aina kasvavat häbi. Milleks oli mul vaja rääkida üleelatud ahastusest ja alandusest! See kõik oli võiduks nii vajalik. Alati on ju inimluudega sillutatud teed võidule. Vigastatud tunnetele oli hakanud kasvama kalestumise kae. Järsku olid kõik elu säilitamise püüded omandanud hoopis teise ilme. Vihkamise laine oli valgunud nende mälestusele, kes polnud mind oodanud, kes olid ära läinud nendega, keda nad esimesel sõjasuvel meie selja taga olid lilledega vastu võtnud.

Kas te olete näinud magavat kolonni, mis roomab mööda lumist teed rinde poole? Ajuti kukub keegi kraavipervelt alla, ajuti komistab keegi teisele selga, aga kolonn jätkab teekonda. Öine taevas õhetas põlemise valus. Nagu tohutud keskküttekatlad undasid Liepaja juures ja nõudsid häälekalt toitu. Või olid need reaktiivmiinipildujate kogupaugud, mis sulasid lõputusse kanonaadi? Me olime väsinud, meile oli ükskõik, mis seal kümnete kilomeetrite taga toimus. Me liikusime edasi viirastuslikes unenägudes. Ainult puhkepeatustes virgusime korraks, et vajuda sinetavale lumekoorikule.
Sel öisel rännakul kaotasin ema kootud labakindad, ainsad, mis mind veel olid soojendanud. „Kõik jahtub ja muutub külmaks, varsti oleme nagunii siruli märtsikeltsal!" Me marssisime mööda tontlikest metsasaludest, kus olid püsti ainult pooleksmurtud tüved. Puu valev süda karjus külmas kuupaistes. Kusagil hõredas metsas magasin sõduriväsimust.
Hommikuks olime jõudnud rünnaku lähtealusele. Supipotid said lumega puhtaks hõõrutud. Olime valmis minema. Tuli pataljonikomandöri poliitasetäitja või hoopis keegi polgu agitaatoritest: Läheme lahingusse! Lööme vaenlast! Kes soovib lahingus langeda kommunistina? Kirjutage avaldus, et lugeda teid postuumselt partei ridadesse kuulunuks! Hitlerlased kardavad kommuniste nagu tuld. Kommunistid on olnud nende järjekindlad vastased ja jäävad selleks lõpuni.
Paberilehele langes lumehelbeid, maalisin tindipliiatsiga ridu. Kindlasti pidi seal olema väljend „kodumaa ja Stalini eest", kindlasti pidid seal olema sõnad „tõotan fašistliku rämpsu Kuramaalt merre pühkida". Keegi oli meie eest hoolsalt mõtelnud, mida meil tuleks enne lahingut paberile panna.
„Kardavad, et läheme järsku üle. Partei liikmekandidaadiks astumise avaldus jääb pandiks," sosistas minu vana jaokomandör ja pilgutas silma. Tema erksus ja reageerimisvalmidus kiirgas elustavat sooja. Ma ei hakanud talle ütlema, et seersandi habemes suu oli tindipliiatsi närimisest lillavõitu. Mida hirmsam, seda parem. Küll hitlerlased plagavad, kui Vana Habet enda ees näevad.
Sammusime mööda tulistavate katjuušade positsioonist. Mustad mürsud, punased tulekeeled sabas, jooksid üle taevalaotuse nagu kari näljast röökivaid põrsaid. Kusagil läheduses kõmmutasid ka suurtükid. Ju oli vaja, et näeksime ja kuuleksime võimsat sõjatehnikat enne, kui sisenesime metsa vaenlast otsima. Kus oli polgu orkester? Kui see seal kusagil juhtus olema, siis polnud seda kuuldagi selles põrgu sepikojas.
Metsast tuli meile vastu nooremleitnant Ploovets, verine käsi kaugele ette sirutatud, et mitte uut sinelit määrida. Tema näost võis lugeda endaga rahulolu, aga ka väikest muret – kas ikka kõik näevad ja saavad aru, et tema on haavatud. Talle oli sõda, vähemalt tänaseks, läbi.
Järgneb


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)