Mu lapsepõlvekodu Põhja-Tallinn aina areneb ja paraneb

Minu suved on alati möödunud Tallinnas, mida hindan ja austan kui Eesti parimat elukohta. Kõigist vastuväitlejatest hoolimata. Milleks minna maale, kui Tallinnast võib leida samasuguse kena looduse Nõmmel, Kadriorus, Koplis, või ka siinsamas – mu elukoha naabruses, endises Politseiaias, otse kesklinnas!? Jutud maaidüllist seonduvad minu jaoks pigem sääsehammustuste, puukide ja elusaginast joogaliku eemaletõmbumisega, mitte niivõrd positiivsete ja elujaatavate meeleoludega. Olen selle mõtteviisi kaasa toonud oma sünnikodust Pelgulinnast, Roo tänavast, kus möödus 16 aastat minu elu alguspoolel. Just seal õppisin ära selle, et äärelinna-inimene võib elus loota üksnes iseenda peale, mitte kunagi rikastele vanematele ega riigi toetusele. Rikkus on minu jaoks endiselt arusaamatu ja pigem eetiliselt isegi ebaõiglane.

Olen äärelinna-elanik

oma mõtteviisilt tänini, ehkki elan juba 15 aastat kitsukeses ja sovjetiaegse remondiga kesklinnakorteris. Olen mõelnud selle pärandada oma vennatütrele, et ta saaks kunagi Inglismaalt tagasi Eestisse tulla ja oma peaaegu ingliskeelsed eesti lapsed muuta taas eestlasteks. Nojah, aga elame veel!

Tahaksin kuidagi aidata kaasa sellele, et muuta inimväärsemaks seda inimvaenulikku riigikorda, mille minu rahvale on iseseisvusajal peale surunud paremerakonnad. Õieti muutes riigi kohati rahvakaugeks ja mõttetuks formatsiooniks. Kas me oleksime oma 18-ruutmeetrises Pelgulinna korteris koguni viiekesi (lisaks vendadele ka ema ja vanaema) eales uskunud, et minu söakas tegevus Rahvarindes ja seejärel Keskerakonnas toob meile sellise riigikorra ja valitsuse, kes täna eirab oma rahva elulisi huve!? Kes võttis kümnetelt tuhandetelt eesti inimestelt ära nende eluaseme, andes selle (surnud) lehma lellepoegadele!?

Minule andis nõukogude kord üldse korraliku elamispinna, mille pidin küll „uue aja“ alguses maha müüma. Suur osa meie iseseisvusaja valitsusi on muutnud Eesti riigi majanduse mingiks koloniaalriigi-tüüpi allhankemajanduseks, Ida-Euroopa „banaanivabariigiks“, kes pidevalt valetab rahvale ja petab rahvast iga uut „seadust“ vastu võttes!? Näiteks „tasuta“ kõrgharidus või õpetajate palga „tõstmine“ või ”kodukulud alla”. Rääkimata ebainimlikust ”töövõimereformist”, mille vastuvõtmine on õnneks pidurdunud ja võib jääda enne Riigikogu valimisi üldse teostumata. Eriti kurb, et see kõik jätkub ka sotsiaaldemokraatide valitsusosalusel. (Ma pole kunagi varjanud, et minu maailmavaade on tegelikult sotsiaaldemokraatlik, aga see põhineb Läänes nähtaval tõelisel sotsiaaldemokraatial, mitte libasotsiaaldemokraatial nagu meil.)

Pelgulinnas elades lootsin

alati mingit muutust paremuse suunas, ehkki mu kadunud ema hoiatas, et ega esimese vabariigi ajal olnud tavainimese elu sugugi kerge, klassivahed olid väga suured, ja tööinimene jäi ikka rataste vahele. Siiski ma lootsin hinges ausamat ja õiglasemat Eesti riiki veel 1990. aastate algul, kui koos Lepo Sumeraga ehitasime Eesti oma kultuuriministeeriumi. Mis sellele järgnes, seda kohati ei suuda uskudagi. Parempoolsed valitsused on Eesti majanduse laostanud ja kõik, mis võimalik, maha müünud välisomanikele. Eestist on tehtud kogu maailma naerualune, viimane Euroopa ”natsiriik” suhtumises näiteks siinsetesse teiskeelsetesse.

Tunnen paljusid vene inimesi ja mul on südamest piinlik, et just meie ise oleme täitmas sedasama ülesannet, mida kavandas meile Hitler – loomas mingit uut Ostlandi, kus inimeste üle otsustatakse mitte nende tegude ja käitumise järgi, vaid nn. rahvusliku või rassilise tunnuse alusel. Lugedes uudisportaalide kommentaariveerge, on sügavalt piinlik oma rahvuskaaslaste pärast, kes vähemalt sõnades on valmis iga mitte-eestlase lihtsalt maha lööma.

Eriti teravaiks on väljendid läinud Ukraina kriisi ajal. Ja siis imestatakse, miks noored ja tegusad, edumeelsed eestlased kodumaalt lahkuvad. Vaimne õhustik siin on lihtsalt nõme ja manipuleeritav, sealhulgas kahjuks ka peavoolumeedias. Rääkimata sellest, et tegelikult pole eestlaste elatustase viimase 10 aastaga, Euroopa keskmisega võrreldes, kuigivõrd paranenud. Niisiis ei jää tuleviku peale mõtlevail noortel inimestel lihtsalt midagi muud üle, kui otsida endale uut ja lootusrikkamat elupaika, sest koduõhk on mürgitatud.

Kuid Pelgulinn

(milline huvitav nimi – justkui Pelgupaik!), aga ka Stroomi mets ja Kopli, mis olid minu lapsepõlve seikluskohad, rõõmustavad mind üha rohkem suurte ja positiivsete muudatustega, mis Põhja-Tallinnas on viimastel aastatel toimunud. Tallinn mõjub üldse oaasina keset Eesti sotsiaalset kõrbe. Ehkki linnavolikogu opositsiooni esindajad üritavad pidevalt pilduda pori Põhja-Tallinna linnaosa pihta (või õieti – mille kohta nad pori ei pillu?!), siis tegelikkuses on just siin positiivne areng olnud palju kiirem kui mõnes teises linnaosas, rääkimata ülejäänud Eestist, näiteks Tartustki, kus käies vaevalt märkan, et 35 aastat minu ülikooliajast on möödas.

Aeg-ajalt tõstavad pealinna opositsionäärid küll esile Kalamaja mingit iseseisvat superarengut (vist kinnisvarahindu silmas pidades!). Kuid kas see on toimunud linnaosa juhtidest sõltumata? Samas üritavad sellesama opositsiooni esindajad kiivalt takistada linnaosa avanemist merele ja ranna-ala heakorrastamist. Kohati on arutelud edasise arengu teemal muutunud väikeste poliitgruppide ehk nn. MTÜ-de kilplaslikuks vastuseisuks linnaosa arengukavadele. Ja pikk ranna-ala on endiselt tühermaa. Tänitamine ja arengu blokeerimine jätkub. Kelle huvides? Igatahes mitte kohalike elanike enamiku, Kalamaja sisetänavail elavate vaesemate inimeste arvel, vaid ülepolitiseeritud asumiseltside huvides.

Äsjalõppenud Merepäevade või ka rohkesti kuulsust kogunud Lennusadama ehk Meremuuseumi loodud vaimsuse poolest paistab Põhja-Tallinn silma nii omainimestele kui ka valiskülalistele. Näiteks Pikakari rand sai sinilipu juba pea paar aastat pärast kordategemist. Lapsepõlveaegse pelgulinlasena olen jätkuva edasimineku ja uuenduste poolt! Et Põhja-Tallinn kujuneks Tallinna väravaks merele, sama potentsiaalseks linna visiitkaardiks, nagu on saamas Helsingi Ruoholahti elamurajoon, endise kaubasadama ala, otse Läänesadama ehk Tallinki laevade sildumiskoha kõrval. Sealne areng on kulgenud hämmastava kiirusega ja helsinglaste heakskiidul.

Niisama suure arengu tagaksid aga vaid arukad investeeringud ning tõeliselt avatud mõtteviis, mida esindab pigem kohalik omavalitsus (nii Tallinna linn kui ka Põhja-Tallinna linnaosa), mitte aga kummalised eelarvamused ja kivistunud seisukohtadest kinnihoidmine, mida levitavad ühingud, keda linnaosa tulevik tegelikult üldse ei huvita ja kes näivad olevat kinnistanud oma pilgu vaid isiklikule miljonidollarilisele merevaatele.

MART UMMELAS, TTV peatoimetaja

[esiletõste]

Suur osa meie iseseisvusaja valitsusi on muutnud Eesti riigi majanduse mingiks koloniaalriigi-tüüpi allhankemajanduseks, Ida-Euroopa ”banaanivabariigiks”, kes pidevalt valetab rahvale ja petab rahvast iga uut ”seadust” vastu võttes. Näiteks ”tasuta” kõrgharidus või õpetajate palga ”tõstmine” või ”kodukulud alla”.

Äsjalõppenud Merepäevade või ka rohkesti kuulsust kogunud Lennusadama ehk Meremuuseumi loodud vaimsuse poolest paistab Põhja-Tallinn silma nii omainimestele kui ka väliskülalistele.

[fotoallkirjad]

ÄÄRELINNAELU: Pelgulinnas Roo tänava selles majas möödus 16 aastat Mart Ummelase elu alguspoolest. Just Pelgulinnas õppis ta enda sõnul ära selle, et äärelinna-inimene võib elus loota üksnes iseenda peale, mitte kunagi rikastele vanematele ega riigi toetusele.

KÕRGE POTENTSIAAL: Otse mere ääres leidub n-ö miljonivaatega maju Kalamajas vägagi palju. Ja ka krunte, millele ehitada sadu tuhandeid eurosid maksvaid kortereid. Metsik kinnisvarahindade tõus pole siin aga toimunud kindlasti linnaosa juhtide tegevusest sõltumata.

Jaga |