Avaldus: Lõpetame omandireformi põhiseaduslikul alusel!

Omandireformi aluste seaduse (ORAS, vastu võetud 13. juunil 1991) eesmärgina sätestatud § 2 lg 2: "Omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut" annab alust näha seni toimunus vastuolu Eesti Vabariigi põhiseadusega ja ORAS-ega, mistõttu varade tagastamine on sageli algusest peale õigusvastane, sest ametnike suvaõigusega on teatud õigustatud subjektidele antud omandiõigus praegusele, mitte 1940. a. varale.

Euroopa Liidu liikmesriigina on meil kohustus austada Euroopa Inimõiguste Konventsiooni sätteid, sh iga isiku koduõigust, millega omandireformis vastuollu mindi. Riigikogu tegi reservatsiooni inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ratifitseerimisel 13. märtsil 1996. a. selle Esimese protokolli artikkel 1 sätetele, välistades nende laienemise omandireformi seadustele. Seega on sundüürnike probleem seotud inimõiguste konventsiooni teadliku rikkumisega.

ORAS-e ja Eesti Vabariigi põhiseaduse nõuete eiramise tagajärjel langes diskrimineerimise ohvriks toonase majandusministri hinnangul Riigikogus 17. septembril 1997. a. umbes 100 000 inimest, kes ei saanud kasutada oma EVP-sid kasutatava korteri ostmiseks üldistel võrdsetel alustel. Reformide 20. aastal oleks võimudel viimane aeg vabandada selle sotsiaal-majandusliku tragöödia eest, milles sundüürnikud osaliseks tehti, neid seaduslikul teel soetatud kodude erastamisest ilma jättes ja neile suurt majanduslikku kahju tekitades ning neid turu ja kinnisvaraärikate meelevalda paisates.

Iseseisvuse taastamise käigus alustatud omandireform tuleb lõpule viia riigi ja kohalike omavalitsuste koostöös. Euroopa Liidu õigusest ja Riigikohtu selgitustest tuleneb riigi kohustus eraldada kohalikele omavalitsustele vahendid seadustega ja haldusaktidega pandud ülesannete täitmiseks. Riik peab eraldama vahendid kohalike omavalitsuste poolt omavahendite arvel ehitatud munitsipaalelamute jaoks, mis rajati sundüürnike kui erilise sotsiaalse staatusega isikute majutamiseks, kulutatud summade korvamiseks. Samuti vajavad kohalikele omavalitsustele hüvitamist sundüürnikele nn kolimistoetusteks makstud summad.

Heastamaks riigi poolt omandireformiga põhjustatud ülekohut on vajalik, et need Eesti elanikud, kes jäid ilma oma kasutatava eluruumi üldistel võrdsetel alustel erastamise võimalusest, saaksid neile tekitatud otsese materiaalse kahju eest kompensatsiooni, lähtudes nende kasutuses olnud eluruumi turuhinnast, ja et neile hüvitataks ka moraalne kahju, võrdsustades sundüürnikud sotsiaaltagatiste osas represseeritud isikutega. Sundolukorrast omal käel välja rabelnud üürnikele tuleb riigil neile peale sunnitud väljaminekud korvata.

Sisuliselt on inimeselt kodu võtmine sundvõõrandamine. Et taastada õiglus, heastada sundüürnikele tehtud ülekohus ning tagada riigi usaldusväärsus oma kodanike ees, peab riik austama inimõigusi, sh iga isiku koduõigust, ja kohtlema sundüürnikke õigusriigile kohaselt nii materiaalsest kui ka moraalsest küljest.

MTÜ Koduõigus,  Eesti Linnade Liit, Eesti Üürnike Liit

24. aprillil 2012

[fotoallkiri]

MÄLU: Foto plakatist meeleavaldusel, mida kodudest välja aetud sundüürnikud Eestimaal aastast aastasse meenutavad, tundes hingelist ühtsust Nõukogude ajal küüditatud inimestega. [Näha on plakatikirjed "13. JUUNI - SUNDÜÜRNIKE LEINAPÄEV" ja "14. JUUNI - RIIKLIK LEINAPÄEV".]

Jaga |