Nädala juubilar INDREK OJARI 40

Tallinna 54. keskkooli lõpetanud Indrek Ojari näitemänguhuvi algas kümneaastaselt. Siis läks ta esimest korda huvikeskuse „Kullo“ näiteringi. Sellele teele suunamise eest on ta kiitnud teatrisõbrast klassijuhatajat, kes viis õpilased „Estoniasse“ vaatama „Viiuldajat katusel“, kus peaosa mängis Jüri Krjukov.

Üheksakümnendate aastate alguses sai Indrek Ojarist meie vanima harrastusteatri – Salme Kultuurikeskuses tegutseva Salme teatri (end. Jaan Tombi nim. Rahvateater) – liige. Seoses selle teatri 70-aastaseks saamisega on ta öelnud: „Ei ole midagi suuremat ja võimsamat, kui sa suudad oma unistused tänu kõrgemale õnnele, tänu kõrgemale jõule, tänu iseendale täide viia.“ Ühe rollina Salme teatris on Ojari ise meenutanud Ahvi kehastamist „Doktor Dolittle’i“ lavastuses.

Unistuste teostamisel oli Indrek Ojari kohutavalt sihikindel. EMA Kõrgemasse Lavakunstikooli sai ta sisse alles kolmandal katsel. (Kolm on kohtu seadus!) Teadaolevalt polevat Eesti teatriajaloos nii mitu korda sellesse väärikasse teatrikunsti õppeasutusse pürgitud, ja lõpuks ka sisse saadud. Sissesaamist on Ojari iseloomustanud sõnadega „afekti- ja šokiseisund“.

Teatriharidust ammutas Indrek aastail 2000–2004. Seda kursust juhendas Ingo Normet. Samas 21. lennus lõpetasid näiteks ka Märt Avandi, Ott Sepp, Rasmus Kaljujärv, Mirtel Pohla, Kristjan Sarv.

Küllap võib öelda, et teatriüliõpilasena oli ja näitlejana on Indrek Ojari maksimalist. „See, kes mingil  põhjusel ennast sada protsenti maksma panna ei suuda, jääb paratamatult tahaplaanile,“ on ta ise ühes usutluses kinnitanud.

Lõpetamisaasta tõi Indrek Ojarile ka esimese tunnustuse. Nimelt kuulus ta Tallinna Linnateatri truppi, mis sai 2004. aastal Eesti teatri eriauhinna lavastuse eest „Valge laev ja taevakäijad“ – esile tõsteti maltsvetlaste liikumist käsitleva ainestiku vormimist efektseks teatrisündmuseks.

Enne teatrikooli astumist õppis Indrek Tallinna Pedagoogikaülikoolis sotsiaaltööd. Enda sõnul oleks ta sellele erialale truuks jäänudki, kui temast poleks saanud professionaalset näitlejat. Kahtlemata on kummalgi valdkonnal tihe seos. Näitlemist võib pidada üheks sotsiaalsemaks elukutseks. Sotsiaalsus tähendab ka sotsiaalset vastutust. Indrek Ojari on ajakirjandusele öelnud, et tegelikult ei tuldagi teatrisse vaatama mitte Hamletit, vaid näitlejat ja seda kuidas ta Taani printsi rolli lahendab. Aukartust teatripubliku ees põhjustab Ojarile ka asjaolu, et teatrikülastus on pealtvaataja jaoks pidulik sündmus, mida sageli nädalaid või isegi kuid ette kavandatakse.

Vaimset ja füüsilist pingutust peab Indrek Ojari praeguses eas olulisemakski kui noorena. „Inimene peab end vormis hoidma, et tunda end rahuliku ja õnnelikuna,“ on ta öelnud. Üheks sobivaks hobiks ja loominguliseks toiduks näitlejale nimetab Ojari lugemist. Enda sõnul loeb ta klassikalist ilukirjandust, aga samuti mõnusat ajaviidet. Ühes intervjuus Ojari ütles, et loeb Uku Masingut ja soovitab seda lektüüri ka kaasinimestele. Talle meeldib filosofeerida eksistentsiaalsetel teemadel, mõelda selle üle, kust me tuleme, kes me oleme, kuhu läheme. „Kehalise liigutamise“ lemmikalaks on Linnateatri üks hõivatum näitleja nimetanud bodypump’i, mida saab teha lakkamatult nii et „surm silme ees”.

Indrek Ojarit on „jälitanud“ ka seriaaliroll. Selleks on Steni osa TV3 telesarjas „Kodu keset linna“. Üks sellest inspireeritud ajaleheartikleid kannab pealkirja „Indrek Ojari: näitleja, see on skisofreeniline elukutse“. Stsenarist Kerttu Rakke kõrval on Ojaril olnud oma koht selle rolli loomisel.

„Lugesin Stenist, kes oli punkar, totaalne elumees, täielik boheem. Lugesin ja mõtlesin, et sel kujul ma seda teha ei saa: olen liiga noor nii puhta karakteri mängimiseks ja punkarit on mus väga vähe. Pakkusin siis välja, niipalju kui ma seda tüüpi inimesi näinud olen, omalt poolt Steni,“ on näitleja rääkinud ajakirjanikule.

Eesti akadeemilise ajakirjanduse isa professor Juhan Peegel on öelnud, et kirjutada tuleb siis, kui teisiti enam ei saa. Ojari on samas kontekstis meenutanud ütlust ühelt tänase Eesti karismaatilisemalt teatrimehelt. „Nüganen ütles kunagi oma lennu sisseastujaile, et lavakasse tasub tulla siis, kui tunned, et ilma ei saa. Mina tunnen küll, et ega ilma teatrita olla ei saa.“

Indrek Ojarilt pärineb ka mõttetera, et näitleja peab jääma lapseks, sest lapsed on kõige siiramad mängijad. Ajakirjandusest võib lugeda, et vähese vaba aja täidab Indrek poeg Akseli kasvatamisega. Kolleegid on teda iseloomustanud kui maailma parimat isa. Ta on rääkinud, kuidas pojale matemaatikat õpetab ja püüab selgeks teha, et maailma parim asi on lugemine. Koos käiakse kalal.

Aksel ise on ajakirjanikele jutustanud, kuidas ta koos isaga väikese poisina robotimängu ja aaretejahti mängis. Tallinna Saksa Gümnaasiumi koolipoiss ise soovib isa eeskujul näitlejaks saada.

Sarnaselt mitmete Tallinna Linnateatri näitlejatega (Hele Kõrve, Evelin Võigemast, Andero Ermel) on Indrek Ojaril tugev tõmme ka laulu juurde. Ta on parodiseerinud Paul Pinnat, kehastunud Vello Orumetsaks, lauldes „Rannapiigat“, koos kolleeg Argo Aadliga jäljendanud vendi Johansone. Ta avaldab arvamust, et sõnakunst ja muusika kokku annavad koosluse, mis on vaata et võimsamgi kui sõnateater.

Indrek Ojari on jõudnud ka sellisel tasemel näitlejani, kellelt meedia on küsinud: kas tänaval äratundmine ära ei tüüta? Tema vastus on kõlanud nii: „Ühest küljest on see tüütu, samas väga armas, kui keegi tuleb ja ütleb, et mu tegemised laval või teles talle korda lähevad. Nüüd olen ma sellega tegelikult harjunud, kuigi mingi ajani oli see üsna raske. Eriti kui „võtnud“ noored tulid ja hakkasid mingit Steni-juttu ajama.”

Tunnustustest on Indrek Ojari pälvinud Ants Lauteri nim. näitlejapreemia (2014) ja Eesti Päevalehe preemia (2016) ning mitmeid preemiaid Linnateatri-siseselt.

„Ütlen Üksküla – mõtlen teater, ütlen teater – mõtlen Üksküla.“ Nii kirjutab teatrikriitik Rait Avestik Indrek Ojarist nelikümmend aastat varem sündinud lavakunstiklassiku Aarne Üksküla äsjase juubeli puhul. Huvitav, kuidas võiks ajakirjandus kajastada kunagi Indrek Ojari sama suurt juubelit? (Kui saatus tahab ja Kesknädal ka kaugemas tulevikus ilmub, ehk saab seda siis lugeda sellestki ajalehest.)

JAAN LUKAS

Jaga |