Olen tellinud Nikolai Karotammele kaks pärga

ALFRED KASEPALU,      14. november 2001



Lõpuks siiski parteijuhi kaks soovi täitusid. Tema põrm sängitati isamaa mulda ja teaduslik pärand jõudis Eesti arhiividesse.

Doktoritööga seotud materjalid, mis käsitlesid kapitaalmahutuste majanduslikku efektiivsust N. Liidu sovhoosides-kolhoosides, jäid täielikult Teaduste Akadeemia Keskarhiivile. Seal oli ka paras virn taskuformaadis Karotamme märkmikke, mis pidid saama parteiarhiivile, kuid neid on tulnud ka TA Keskarhiivile.

Teaduspärand jäi Tallinna

Akadeemia Keskarhiivi minevast teaduspärandist, milleks oli 35 kinniköidetud pakki materjale, koostasime akti. Pärandusega tegelev Tartu noormees sõitis kohale valjuhäälditega varustatud metsavalve autoga. Sellega aeti metsast välja ja püüti puuvargaid. Akti kirjutamise aegu oli ta parasjagu pärandi pärast linnas sõidus. Kolleegid ütlesid, et tema nimi on Ülo Parek. Olles akti läbi lugenud, näitas noormees oma volitust, kus oli nimeks Parik. Volitajaks oli keegi naisterahvas. Aega akti ümberkirjutamiseks enam ei olnud, tegin nimes e-st i ja kirjutasime aktile alla.
Nikolai Karotamme isikusse puutuvad materjalid pidi Ülo Parik ise andma TA Keskarhiivi, koostades selleks akti.
Minu teada parteiarhiivi minevate materjalide kohta akti ei kirjutatud.
Parikul oli raskusi korteri mööblist lahtisaamisega. Mööbliks oli mõni nahkne tugitool, diivan, lauad ja kapid. Pakkus ka meile, kuid ükski meist ei tahtnud. Märkis, et mööblieseme äraandmisel koostab akti kahes eksemplaris, et jääks jälg, kellele see läheb. Lisas ka, et Karotamm oli küll kahepalgeline inimene, kuid arvas, et loodetavasti kunagi sisustatakse talle midagi muuseumitoa taolist. Nüüd, heites pilgu Voldemar Pinni kirjutatud raamatu "Langi Kolla kroonika" kaanepildile, tajud, kuidas kunstnik Andres Urb on kujutanud kahepalgelisust, poolitades Karotamme portree kaheks - vasakpoolne punane ja parempoolne sinine.
Pärandi hulgas oli kooliõpilaste joonistatud meie loo peategelase portree, mille siinkohal ka selgitusega avaldame. Karotamm nõudnud kõigilt eesti keelt. Nähtavasti polnud pühenduse kirjutajad eesti keelt küll vallanud, kuid ometi püüdsid nad pühenduse teha Karotamme emakeeles. Välja tuli südamlik tekst väikeste iluvigadega.

Alma ja Nikolai polnud rikkad

Järgmisel päeval pidime saama autod. Mul ei olnud nende muretsemisega tegemist, seda tegid teised kolleegid. Läksin kokkulepitud ajal Paldiski maantee korterisse. Vahepeal oli korter mööblist tunduvalt tühjenenud, kuid muud materjalid alles. Ei olnud ainult pussnugade komplekti, nähtavasti leidis Parik neile kindla koha. Poole tunni jooksul, kuni jõudsid kohale autod, vestlesin Liidia Meriloga, kes osutus väga arukaks ja huvitavaks inimeseks.
Ta rääkis, et Alma ja Nikolai Karotamm ei olnud rikkad, nende rikkus seisnes omavahelises arusaamises ja toetuses. Ütles ka, et Karotammel olnud alati soov, et tema viimne puhkepaik oleks sünnimaa mullas, vaimne pärand aga teeniks Eestimaad. Ütles, et Alma Karotamm tõi tema abiga kogu pärandi siia, kuid äkilise surma tõttu ei jõudnud seda korrastada. Oli rahul, et TA president Arnold Veimer lahendas pärandi küsimuse just selliselt.
Olgu lisatud, et arhiivimaterjalides on säilinud Liidia Merilo avaldus Veimerile, kus palub Nikolai ja Alma Karotamme viimse soovina pärand Teaduste Akadeemiale võtta. Nii ka läks. Ta mainis veel, et on Karotamme perekonnaga kaua aega koos olnud. Ta oli Karotamme ajal keskkomitee protokolliosakonna juhataja.

Viisime ajaloolisd dokumendid arhiivi

Meie vanemteadur Jaan Sepaga laadisime materjalid mikrobussi, Evald Laasi aga oma osa sõidumasina pagasiruumi. Selline oli pärandi jaotuse vahekord.
Praegune TA Keskarhiivi juhataja Tiina Soomets, tollal noor arhivaar, korrastas Karotamme arhiivi, mis koosneb kahest fondist 47 (1) ja 47 (2), kokku 567 säilikut. Materjali korrastamisel on selgunud, et seal oli tõesti mõndagi sellist, millel polnud arhiiviväärtust. 14. detsembril 1972 on autoriteetne komisjon (Nirk, Joakimov, Talfelt, Miller, Martinson, Pobul, Aus ja Soomets) eraldanud hävitamiseks kokku umbes 100 kg mittevajalikku materjali, mis on 1973. aasta jaanuaris üle antud sekundaarse tooraine varujatele.
Fond sai veidi kannatada 1992. aasta sügisel, mil murti sisse TA Keskarhiivi ja varastati Karotamme ordenid ning medalid.
Ruumikitsikuse tõttu TA Keskarhiivis anti fond koos fonditoimiku ja nimistuga 1994. aasta mais üle Eesti Riigiarhiivi Filiaalile Tõnismägi 16, kus on Karotamme fondeerimata materjale juba varasemast ajast. Nüüd on need registreerimisel.
Tutvudes 1998. aasta märtsis põgusalt Karotamme päevikutega Tõnismägi 16, mille alusel on Voldemar Pinn kirjutanud "Langi Kolla kroonika", siis mina neid tol ajal Paldiski maantee korteris pärandi hulgas ei näinud. Need pidid parteiarhiivi sattuma teisi teid pidi. KGB käsi Karotamme pärandist tõenäoliselt üle ei ole käinud, mistõttu on see säilinud tervikuna.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)