Õpetaja, õpetaja, ära sina väsi ...

MAILIS REPS,      02. veebruar 2005


Mäletan oma algkoolipäevist neid paari luulerida. Peakirjas toodule lisandus: ikka sinu abi vajab mõni väike käsi. Selles lihtsas salmis on sügav tähendus – õpetajat on kõigil aegadel vaja.

24. jaanuari Postimehes tuli minister Toivo Maimets välja ehmatava avaldusega õpetaja aadressil. Minister arvas, et Eestis on liiga palju õpetajaid ja lähiaastatel jääb tuhandeid õpetajaid tööta. Samas viitas ta vajadusele mitte ainult senisest enam vähendada tellimust õpetajakoolituseks, vaid alustada kiiresti olemasolevate kõrgesti haritud õpetajate ümberõpetamist.
Õnneks protestis selle avalduse samas loos Tallinna Pedagoogikaülikooli rektor Mati Heidmets. Tõsi ju on, et haridusuuringutega on Eestis lood halvad. Mingit süsteemi pole alates Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi reorganiseerimisest 1991. aastal.

Maimets loobus uuringute süsteemist
2002. aastal rakendasin ministrina töörühma haridusuuringute süsteemi ja õpetajate põhi- ja täiendkoolitussüsteemi kavandamiseks. Mõistetavalt eeldas see ka õpetajate kvalifikatsiooninõuete analüüsi, mille kohaselt põhi- ja täiendkoolitust korraldada. Maimetsa ministriks tulles teadusuuringute süsteemi kavandamisest loobuti ja õpetajakoolituses pole suudetud tänaseni midagi konstruktiivset esitada. Räägitakse küll pädevusest, kutseaastast ja mentoritest, ent tänaseni on seadustamata isegi see, kes või milliste volitustega see mentor on.
Kindlasti on ka õpetajate hulgas neid, kes maa soola nime ei vääri. Kuid midagi on valesti üleüldises suhtumises õpetajasse. Õpetaja pole kindlasti peasüüdlane praeguses hariduse ummikseisus, mis on tekkinud eelkõige hariduse juhtimise vigadest ja vildakast koalitsioonileppest.

Õpetajalt loodame palju ja enamik õpetajaid neid lootusi ka õigustab. Raske on koolis töötada neil, keda on tööle võetud olude sunnil. Kindlasti on hea, kui mõni agronoom bioloogia tunni ära annab. Halvem oleks, kui tund ära jääks. Inglise keele ja matemaatikaõpetajate vähesusest on räägitud aastaid. Loodetavasti teab minister, et Õpetajate Lehe kuulutuste veerud, kus otsitakse õpetajaid, on nüüd juba aastaringselt täidetud ja õpetajate statistika aastatest 2001–2004 praktiliselt puudub.
On üsna üllatav, kust pärineb info tuhandete õpetajate tööta jäämisest. Eriti olukorras, kus õpilaste arv klassis hakkab lähenema mõistlikule numbrile – algklassides saab neid olema 24 ja teisteski praegusest vähem.

Õpetajale topeltpalga asemel topeltmalk
Ministri avaldusele Postimehes reageeris Riigikogu Keskfraktsioon arupärimisega 26. jaanuaril, milles muuhulgas öeldakse:
Praegune valitsuskoalitsioon on hariduse edendamiseks esitanud arvukaid lennukaid ideid, mida sageli on ka reformiks nimetatud. Paraku pole poliitilisest retoorikast kaugemale jõutud. Endiselt kestab eesmärgistamata ja dokumenteerimata nn permanentne haridusreform.
Arvestades seniseid initsiatiive hoolekogude pädevuse laiendamisest ja õpetaja kohustust perioodiliselt tõestada oma ametialast kvalifikatsiooni, pole tegu taotlusega koolirahva tööd väärtustada, vaid hoopis vastupidi. Kuigi Riigikogule esitatud seaduseelnõust võttis haridus- ja teadusministeerium avalikkuse survel välja õpetaja kvalifikatsiooni määratlemise peatüki, otsitakse ministeeriumis visalt uusi võimalusi selle seadustamiseks muul viisil. On enam kui kummaline, et esialgsest lubadustest – heale õpetajale topeltpalk – on jõutud hoopis teise äärmusse.
Ministrile esitati järgmised küsimused:
1. Millisel andmestikul (sh statistika ja uuringud) põhinevad ministri sellised väited?
2. Millise haridustaseme ja kutsealase kvalifikatsiooniga on praegune Eesti õpetajaskond?
3. Milline on õpetajate kaadri vajaduse prognoos lähitulevikuks ja kaugemas perspektiivis?
4. Milline on olnud uuringute taseme ja õpetajate kaadri praktilise koolituse ettevalmistus vene õppekeelega koolidele aastaks 2007, kui on teatavasti kavandatud üleminek eestikeelsele õppele 60% õppekava mahu osas?
5. Kuidas on kavandatud korraldada ümberõpet nimetatud tuhandetele pedagoogidele ja millistele elualadele võiksid nad ümber kvalifitseeruda?

Loodetavasti leiab Maimets küsimustele vastused. Tahaksin väga loota, et kunagi saavad segased ajad otsa ja õpetajad ei saa juba varsti mitte ainult rahulikult õpetada, vaid ehk hakkab õpetaja saama nõu küsida ka asjatundlikult ainemetoodikult. Ehk saab kunagi jälle hakata tegelema sellise enesetäiendamisega, mis õpetajale vahendab nii riigis toimuvat kui ainealast ja kus oleks ruumi ka oma valikutele.
Süsteemne põhi- ja täiendkoolitus oleks kindlasti professionaalselt edasiviiv. Võib-olla aitab õpetajaid teadmine, et Eestis on kaugelt rohkem neid, kes nende tööd väärtustavad ja õpetajast lugu peavad, kui neid, kes hariduse rolli ühiskonnas lihtsalt ei mõista.



Alljärgneva avalikule arutelule on oodatud kõik erakonnad, organisatsioonid ja üksikisikud.
Hariduse arengu pikema perspektiivi suhtes on vaja saavutada kõigepealt kokkulepe põhisuundades, alles seejärel saab hakata koostama täpsemaid tegevuskavasid ning ressursikalkulatsioone. Head kaasamõtlemist ning argumenteeritud arutelusid eelseisvatel foorumitel.
Siinne Eesti hariduse strateegiliste arengusuundade käsitlus arvestab muutuvat haridusnõudlust ja vastavaid reforme eri riikides. Eesti peab lähtuma Euroopa haridusdimensioonist ning oma geopoliitilisest eripärast. Tänapäevase õpikeskkonna kujundamine saab tõsta meie inimressursi arengu kvaliteeti, suurendada ühiskonna sidusust ja vähendada hariduslikku kihistumist. Haridus pole heaoluühiskonna kõikvõimas arengutegur, kuid on määrav meie väikeses ühiskonnas rahvusliku identiteedi, kultuuri järjepidevuse ning omariikluse seisukohalt.

Esitan põhiprobleemid koos selgituste ja ettepanekutega
Eesti võimalus on kõrgetasemeline üldharidus, keskharidusega ratsionaalselt integreeritud kutseõpe riigile vajalikel erialadel ning kvaliteetsed kõrgkooliõpingud ja teadustöö, mida saab rakendada rahvusvahelises koostöös. Sellele peavad lisanduma tööjõuturu muutuvale nõudlusele ja õppijate kultuurihuvidele vastavad täiskasvanukoolituse võimalused.

Strateegilist lahendust vajavad järgmised probleemid
Probleem 1. Õpilaste väljalangevus ja ebapiisav õpijõudlus põhikoolis on suuresti tingitud puudulikust kooliküpsusest ning hariduslike erivajaduste mitteküllaldasest diagnoosimisest koolieelses eas, mil abi osutamine annaks tulemusi.

Lahendus. Laste tervise ja õpisuutlikkuse tagamiseks on vaja varakult märgata ja diagnoosida nende võimeid ja erivajadusi.

Selleks tuleb riiklikult rahastades
- rakendada igas maakonnas tööle lastepsühhiaatrid ning igas vallas logopeedid ja sotsiaalpedagoogid, keda tunnustatakse võrdväärselt õpetajaga;
- taastada lastearstide institutsioon ning korraldada perearstide sellekohane täienduskoolitus;
- võimaldada kõigile lastele kooliküpsuse saavutamine kas lasteaias või eelklassis;
- teha lastele ja lastevanematele (hooldajaile) kättesaadavaks nõustamisteenus;
- tagada lasteaedades tasuta õppevara ja toitlustus.

Probleem 2. Praegu puuduvad haridusnõudluse süsteemne monitooring ja kooliuuringud, samuti ülevaade hariduse arengust (eriti aga teadusuuringutest) teistes riikides; pole institutsiooni, kellega saaksid suhelda haridusuuringutega tegelevad samalaadsed organisatsioonid teistes riikides.

Lahendus. Eesti haridusnõudluse ja hariduse arengu jälgimiseks maailmas on vaja taastada haridusuuringute süsteem ja vastav institutsioon ning täiustada haridusstatistika andmebaase.

Selleks tuleb
- koostada haridus- ja kooliuuringute riiklik programm;
- hakata publitseerima uurimistulemuste sarja;
- taastada kooliuuringute instituut.

Probleem 3. Üldhariduskooli õppekavad on tasakaalustamata ja liiga mahukad, õpilased on ülekoormatud, väljalangus koolist on suur. Laste ja noorte tervis on halb.

Lahendus. Üldhariduse sisu ja õpikeskkond tuleb vastavusse viia lapse arengutaseme ning õpisuutlikkusega.

Selleks tuleb
- korrastada õppekavad ja tagada ainete integratsioon ning kehtestada ainestandardid kõikides ainetes klasside kaupa;
- rakendada emakeele ja kirjanduse eelisarendamise programm;
- korraldada riigikeeleõpe keelerühmades;
- edendada võõrkeelte õppimist;
- tõsta õpilaste sotsialiseerumist toetavate ja tõrjutust vähendavate õppeainete osatähtsust (inimõigused, õigusteabe põhivara, elukestva õppe plaani kujundamine) ning tervisekasvatusprogrammide arvu;
- taastada kutse- ja karjäärinõustamine põhikooli õpilastele ning luua eelkutseõppe süsteem;
- varustada põhikoolid tasuta õppematerjalidega;
- tagada tasuta koolitoit põhikoolis;
- taastada kooliarstisüsteem ning laste regulaarne tervisekontroll;
- rakendada abiõpetajad õpiraskustega õpilaste toetamiseks põhiainetes ja individuaalõppe korraldamisel.

Probleem 4. Pole tagatud erivajadustega õpilaste ja täiskasvanute võimetekohane areng ning neid pole optimaalselt kaasatud töö- ja ühisellu.

Lahendus. Erivajadustega inimesed tuleb võimalusel kaasata tavaõpinguisse ja eriandekatel võimaldada õpinguid vastavalt nende suutlikkusele.

Selleks tuleb
- võtta kasutusele paindlikud individuaalsed õppekavad;
- luua lühiajaliste tugiprogrammide süsteem erivajadustega laste liikumiseks ühest õppevormist teise, sh erikoolides ja kinnipidamiskohtades viibivatele lastele ja noortele;
- rakendada alternatiivteenistuses olevaid noori tugiteenuste osutamiseks erivajadustega lastele;
- toetada riiklikest vahenditest spetsiifilise õppevara tootmist;
- luua võrgustikud (õpetaja, sotsiaaltöötaja, psühholoog ja arst) KOV tasandil laste ja noorte järelevalve parandamiseks ning koolist väljalangemuse ennetamiseks;
- korraldada igas maakonnas eriandekate võimetekohane õppimine nn spetsialiseeritud klassides.

Probleem 5. Kutseõppe ja gümnaasiumihariduse proportsioonid on kõvasti kaldu gümnaasiumihariduse poole, mis on tekitanud raskusi tööjõuturul ning edasijõudmatust gümnaasiumi/keskkooliastmel.

Lahendus. Ametiõpe ja gümnaasiumiharidus tuleb võrdselt väärtustada. Õpe gümnaasiumiastmel peaks olema diferentseeritud, see võimaldab õpilasel kujundada endale sobiv haridustee.

Selleks tuleb
- diferentseerida keskharidus gümnaasiumi- ja keskkoolihariduseks;
- keskkool integreerida ametiõppega, arvestades tööturu nõudlust ning Eesti majanduse spetsiifikat;
- arendada kutsekoolide võrku vastavalt regionaalsele eripärale;
- arendada koostöös ettevõtjatega tööpraktika korraldamist kutsekoolide ja keskkooliõpilastele;
- taastada igas maakonnas riigigümnaasium koos internaadiga;
- tagada kutsehariduskeskuste ja kõrgetasemeliste erialakutsekoolide kaudu regionaalselt vajalike kutsekoolide võrk;
- rahastada riiklikest vahenditest kutsekvalifikatsiooni eksamite ettevalmistusprogrammid;
- suunata kutsekoolidele vahendeid täiskasvanuõppeks uutel erialadel.

Probleem 6. Eestis on ebaühtlane kõrgkoolide võrk, erineva kvaliteediga kõrgharidus. Teadustöö tase on samuti ebaühtlane ning puudub mõnes vajalikus valdkonnas hoopis.

Lahendus. Kõrghariduses on vaja korrastada koolivõrk vastavalt teadusuuringute ning õppetöö kvaliteedile ja toetada Eesti teadlaste suuremat osalemist rahvusvahelises teadustöös.

Selleks tuleb
- ühtlustada teadustöö ja õppetegevuse kvaliteet ning hindamise kriteeriumid;
- toetada ülikoolide võrgustumist;
- tagada noorte õppejõudude ja teadustöötajate järelkasv;
- tõsta Eesti kultuurile ja majandusele oluliste uuringute mahtu.

Probleem 7. Õpetaja sotsiaalne positsioon on madal, õpetajate kaader vajab noorendamist. Professionaalsus on väga ebaühtlane, sest ülikoolide õppekavad on erinevad ja kümme aastat pole olnud täienduskoolituse süsteemi.

Lahendus. Õpetajate põhikoolitus on vaja ülikoolide lõikes ühtlustada ning taastada haridustöötajate täienduskoolituse süsteem.

Selleks tuleb
- ühtlustada õpetajakoolituse õppekavad ja praktika erialade kaupa. Õpetaja peab saama oma põhikoolituse jooksul ettekujutuse tööst põhikoolis, gümnaasiumis, kutsekoolis ja erivajadustega laste koolis;
- taastada professionaalne ainealane nõustamine spetsialisti-ainedidaktiku tasemel;
- taastada õpetajate täienduskoolitussüsteem, milles tagada riigi vahendite ja korraldusega see osa koolitusest, mis on vajalik riiklikeks haridusreformideks ning kooliuuenduseks;
- luua noore õpetaja tugiprogramm (mentorlus) esimeseks tööaastaks;
- rakendada õpetaja tervise- ja taastusprogramm, mis võimaldab iga viie aasta tagant kasutada ühe semestri enesetäienduseks ja taastusraviks;
- pedagoogikutse taotlemisel arvestada akadeemiliste õpingute kõrval töökogemust;
- toetada õpetajate aineliite ja kaasata need täienduskoolituse ja kvalifikatsiooninõuete väljatöötamisse;
- ühtlustada lasteaiaõpetajate palgad KOV-ides ning siduda õpetajate palgad Eesti keskmise palgaga.

Probleem 8. Noorte vaba aja veetmiseks on vähe võimalusi, kasvab huligaansus, kuritegevus ja narkomaania.

Lahendus. Huvitegevuse korraldamine aitab lastel ja noortel arendada oma andeid, järgida terveid eluviise ning vähendada kuritegevust ühiskonnas.

Selleks tuleb
- riiklikult toetada huviharidust (sport, kunst, muusika, tehnika, IT jm);
- arendada piirkondlike avatud noortekeskuste tegevust;
- toetada koori- ja koolimuusika, kooliorkestrite, rahvatantsu ja kooliteatrite eriprogramme;
- rakendada programme teismeliste poiste tehniliste spordialade edendamiseks;
- luua tugi- ja raviprogramme sõltlastele.

Probleem 9. Õpikeskkonna kvaliteedi tõstmiseks ja õpivõimaluste laiendamiseks pole piisavalt kasutatud infotehnoloogiat.

Lahendus. Ulatuslikum IT kasutamine avardab õpivõimalusi ning rahvusvahelist suhtlust kõikidel haridus- ja vanuseastmetel.

Selleks tuleb
- rakendada soodustusega arvutihankesüsteemi koolidele ja õpetajatele;
- informeerida koole arvutipargi oksjonitest ettevõtetes;
- töötada välja õpitarkvarasid (nt jätkuprogramm "Tark tiiger");
- tagada aastaks 2005 igale gümnaasiumi- ja kutsekooliõpilasele tasuta juurdepääs internetile.

Probleem 10. Täiskasvanute hõive elukestvas õppes pole piisav, see on üks töötuse ja elukvaliteedi languse põhjusi.

Lahendus. Täiskasvanuharidus on elukestva õppe ajamahukaim osa. Selle arendamine võimaldab tõsta kogu elanikkonna haridustaset ja tööpotentsiaali.

Selleks tuleb
- toetada kutsekoolide kujunemist täiendus-, ümberõppe- ja nõustamiskeskusteks;
- edendada võõrkeelte, eriti saksa ja prantsuse keele õppimist;
- toetada kolmanda sektori tegevust õpiringide jm koolituse korraldamisel;
- arendada rahvaülikoolide võrku;
- toetada riiklikult nn teise võimaluse koole üldhariduse omandamiseks;
- arendada e-koolitust kõikidel kooliastmetel;
- luua õpitulemuste nn arvestussüsteem (credit bank), millest lähtutaks kvalifikatsiooni tõstmisel ja ümberõppes;
- kaasata meedia hariduse toetamisse ning laiendada haridussaadete, loengute, publikatsioonide jms kättesaadavust.

Keskerakond tegeleb uue programmi koostamisega ning seetõttu on kõigi teie panus oluline. Kogume kõigepealt teie mõtteid ja seejärel saame kõikide huvilistega kokku aruteluks.

Mailis Reps
Riigikogu liige
Keskerakonna volikogu haridus- ja kultuurikomisjoni esimees
Tel 6316 637
Ettepanekud palun saata 11. veebruariks Toom-Rüütli 3/5, Tallinn, 10130 märgusõnaga Visioon: Eesti haridus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)