Viies Tallinna päev

Jüri Ratas,      10. mai 2006


Tänavu 15. mail tähistame Tallinna päeva viiendat aastat. Kas see on olnud pikk või lühike aeg? Sõltub sellest, kuidas hinnata.
Ühelt poolt napilt lühike, et rääkida Tallinna päevast kui lõplikult välja kujunenud tähtpäevast Tallinna sündmuste kalendris. Traditsioonide kujunemine võtab lihtsalt aega. Tallinna päeva tavad on täna veel kujunemisjärgus, seega elab see tähtpäev kõige põnevamat elu, milles pole veel põlistunud formaadist tingitud jäikust ja võltsvaga tõsimeelsust.

Kevadine traditsioon on ise veel kevadises ärkamisajas. Teisalt aga – Eesti taasiseseisvumisest möödub tänavu augustis napilt viisteist aastat. Tallinna päeva ajalugu ulatub niisiis kolmandikuni uuemast iseseisvusajast. Pole kahtlust, et meie noore iseseisvuse raames on tegu silmatorkavalt elusa traditsiooniga.
Eesti pealinna jaoks on tegemist olulisima uuemal ajal välja kujunenud tavaga ning kõikvõimalike võõraste europühade kõrval pea ainsa meie endi jaoks olulise tähtpäevaga, mida pidama ei sunni meid ükski võõrsilt tulnud korraldus või soovitus.
Esimese Tallinna päeva tähistamise ja tänavuse Tallinna päeva vahele jäävad kahed valimised. Koalitsioonid on vahetunud, samuti linnapead. Kuid Tallinna päev on jäänud püsima. Seegi on vastus neile, kes tahavad Tallinna päevas näha mingit erakondlikku üritust.
Teisalt ei saa me aga väita, et tegemist pole erakondliku algatusega. Tallinna päeva algatas Edgar Savisaar ja tema juhitud toonane linnavalitsus. Tallinna päev on üks neist paljudest tolleaegse
linnavalitsuse algatustest, mis on jäänud püsima ka pärast seda, kui Keskerakond Tallinna juhtimise juurest ajutiselt kõrvale tõrjuti, ning jätkub nüüd, mil oleme tagasi.
Nood jõnksud poliitilises elus on tagantjärgi vaadates kõnekad – vahepealsel ajal linnatüüri enesele haaranud teised poliitilised jõud pole tegelikult tihanud lõpetada või katkestada enamikke Keskerakonna poolt käima lükatud protsesse. Olgu nendeks siis Tallinna päeva tähistamine,
elamuehitus sundüürnikele või eakate iga-aastane toetamine.
See näitab, et 2001. aastal ei tegeldud päevapoliitikaga, vaid viidi ellu selle sõna kõige paremas mõttes erakonnaülest ja seega ka Tallinna- ning tallinlastekeskset poliitikat. Käimalükatava presidendivalimiste kampaania valguses paneb see mõtlema: kuitihti esitatakse meil erakonnaülesena poliitikat, millel erakondlik silt on lihtsalt maha kaabitud või siis poolläbipaistvalt kinni kleebitud?
Võimalik, et peame olema kriitilisemad.
Igal juhul on Tallinna päev tõestuseks, et Keskerakonnal on mastaabitunnetust, mis lubab tegelda päevapoliitikaüleste asjadega, mis tõepoolest ka on seda – nii sisult kui ka vormilt. Tallinna päeva algatajaks oleks võinud olla ka mõni teine Tallinna juhtpartei, kui seda oleks vajalikuks peetud, kuid olime meie, keskerakondlased. Meie pidasime vajalikuks, et Eesti pealinnal oleks oma päev, oleks Tallinna ja tallinlaste päev.

Vaadates Tallinna päeva tänavust programmi ja võrreldes seda eelmistega, näeme, et praegune linnavalitsus on leidnud uusi ideid, kuidas 15. maid tähistada. Aasta-aastalt on selle sündmuse korraldamisse kaasatud enam inimesi, täienenud on kaasamõtlejate ja osasaajate arv. See vast on parimaks tõestuseks, et Tallinna päev ei hääbu kalendrist mitte kunagi.
Täna võime väita, et Tallinna päeva tähistamist jätkatakse ka tulevikus, et see traditsioon kosub veel ning võtab aasta-aastalt võimsamad mõõtmed.
Tallinna päeva varahommikul kohtun vanalinnas, Lühikese jala väravas peaministri ülesandeid täitva Edgar Savisaarega, kelle juhtida oli Tallinn esimesel Tallinna päeva tähistamisel.
Toona juba linnavalitsuses töötanuna mäletan väga hästi, kuivõrd oli esimese ja hilisemate Tallinna päevade korraldamisega seotud linnapea isiklikult. Nii nagu praegugi.

-------------------------
KESKMÕTE:
Varahommikul kohtun Lühikese jala väravas peaministri ülesandeid täitva Edgar Savisaarega, kelle juhtida oli Tallinn esimesel Tallinna päeva tähistamisel.




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (55)