Jaan Kiiviti igavene teelolek

Urmi Reinde,      07. september 2005


Kohtusin peapiiskop emeeritus Jaan Kiivitiga ammu enne kirikutööle asumist literaat Enn Soosaare juures, kelle isa oli Jaani koguduse pastor. Mulle meeldis noore Kiiviti mehine hoiak, ta arukalt tõsine kõne. Hiljem kirikutöös tema alluvuses olles kogesin tema heatahtlikkust, ta ei unustanud ka emeriteeritud ametivendi. Vaatamata suurele töökoormusele leidis ta aega Põhja-Eesti regionaalhaigla töötajate teenimiseks Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 2003. aasta toomapäeval.

JÜRI RAUDSEPP
Emeriitõpetaja,
Põhja-Eesti regionaalhaigla arst-pastor,
arstiteaduse kandidaat

Kui kohtusin möödunud talvel endise peapiiskopi Kuno Pajulaga, rõõmustusime tõsiasjast, et Eesti pole kunagi olnud nii rikas – sel on kolm peapiiskoppi, mis sest, et kaks neist emerituuris. Augustikuu viimasel päeval jäime ühe võrra vaesemaks. Lohutuseks ütelgem koos vaga Hiiobiga: „Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!"

Rapla kirikuõpetaja Mihkel Kukk:
Jaan Kiiviti isik on minu kirikutöö ning isikliku eluga ristunud mitmel korral. Pärast TPI lõpetamist ja sõjaväeteenistust Usuteaduse Instituuti õppima asudes sai mu töökohaks Tallinna Püha Vaimu kiriku kantselei. Koguduse õpetaja Jaan Kiivit jättis oma tasakaalukuse ja vaoshoitusega kohe hea mulje. Ta usaldas oma alluvaid ja kaastöölisi ning ei näidanud kunagi välja mingeid ülemuse komplekse.
Ma imestan, kuidas Kiivit julges 1980. aastatel anda noortele inimestele Püha Vaimu kirikus sellise tegutsemisvabaduse, mis mujal ei tulnud kõne allagi.
Kui mind 1983. aasta aprillis koos kolme kaaslasega õpetajaametisse seati, oli tollase peapiiskopi Edgar Hargi üheks assistendiks Kiivit, kes ordinatsioonil oma käe apostliku kombe kohaselt meie pea peale pani. Teine assistent oli professor Toomas Paul. Ma võin uhke olla selliste meeste antud õnnistuse üle, mis ilmselt on mind kõik need aastad vägevalt kandnud.
Samal 1983. aasta sügisel laulatas Kiivit minu ja mu abikaasa Anneli abielu Kaarli kirikus, kuhu olin oma esimesele töökohale õpetajaks määratud.
Ka praeguses koguduses oli mul Kiivitiga pidev töösuhe. Peapiiskopina oli ta kogu oma ametiaja jooksul iga-aastase Rapla kirikumuusika festivali patroon. Kiivit võttis seda tagasihoidlikku auametit väga tõsiselt ning osales alati kas ava- või lõppkontserdil Rapla kirikus.
Veel viimati möödunud suvel XII kirikumuusika festivali lõppkontserdi järel palusin tal anda festivali korraldajale Raimo Kivistikule üle Rapla kihelkonna auhinna, Tauno Kangro loodud Maarja-Magdaleena pronkskuju. Mind üllatas Kiivitile mitte just väga omane spontaanne emotsionaalsus ja kiidusõnade rohkus, mida tal jätkus nii festivalile kui ka selle korraldajale. Kes võis aimata, et see jäigi tema luigelauluks Rapla kirikus.
Mul on hea meel, et Kiivit jõudis oma ameti järglasele üle anda. Muide, tema peapiiskopist isa Jaan Kiivit seenior suri samuti 65 aasta vanuses. Meenub, et samas vanuses lahkus keset pingelist tööpäeva ka endine Kuusalu õpetaja Eduard Salumäe. Kristlased on teelised, kes teavad, et jõuavad pärale ka siis, kui ühel hetkel tuleb ajalik reisikepp lihtsalt käest panna. Emerituuris ei jäänud Kiivit kirikutööst sugugi kõrvale. Veel oma viimasel hommikulgi oli ta teel ...

Narva Aleksandri kiriku õpetaja Villu Jürjo:
Meie toimetasime Narva piiripunktis Jaan Kiiviti katafalki saabumist Eestisse. Viru pataljon võttis ta sõjaväeliste auavaldustega vastu, Narva tervitas tema viimset teed südamlikult, kirikute kellad helisesid siin ja helisesid kogu tema liikumise teel Tallinnani. Kirikul on oma etikett, kuidas kõige auväärseimaid ja teenekamaid teele saata. Pean ütlema, et range etikett aitab sügavad inimlikud tunded korraks varju jätta ...
Kiivit oli meile kaasvõitleja. Minule oli ta õpingukaaslane, kuigi mõnevõrra vanem, tema oli juba lõpetamas, kui mina usuteaduse õppimist alustasin. Ta valiti peapiiskopiks 1994. aastal, ja pärast seda, aga ka juba varem Pühavaimu kirikus teenides seisis ta vaikivana kohal, kui Eestimaal sündisid suured asjad. Kiivit palvetas Eestimaale olulistel tundidel selle maa ja rahva eest.
Mind pani heas mõttes imestama, kui kiiresti meedia Kiiviti lahkumisele reageeris, kuidas terve Eestimaa tervikuna suudab midagi, antud juhul ühe oma suurmehe lahkumist nii südamesse võtta. Et see hetk, see kaotus on olnud meile oluline ja eriline sündmus, ja see on taas kord rahvast liitnud. Sellise leina kohta on kirikul oma termin – lohutatud lein. Just seda me oleme viimasel nädalal tundnud.

Järva-Peetri ja Anna koguduse õpetaja Lea Heinaste:
Kirikuga on meie ühiskonnas kummaline olukord. Arvad, et kirik seisab väljaspool ühiskonda, külakirik veel eriti. Aga kui tõstad kiriku juures lillevaasi teise kohta, rääkimata sellest, kui tuleb uus vaimulik, läheb see äkki kõigile korda. Kõik on muutust märganud.
Jaan Kiivitiga on samamoodi. Ta surm läheb meile korda. Ma saan aru, et ta on lahkunud, aga ma ei suuda teda kirstus ette kujutada. See kaotus on ikka väga suur, nii kirikule kui rahvale.
Tema teeneid on raske üle hinnata. Tema roll kiriku ühtsuse hoidmisel on olnud mõõtmatu. Vastutuse koorem, mis on pandud peapiiskopile, ei ole võrreldav mitte kellegi teisega meie ühiskonnas. On ju teada, et mida rohkem tipu poole, seda üksildasem inimene on. Otsustega, mida ta pidi langetama, seisis ta Jumala ees üksinda.
Tema rõhutas ikka: mees peab oma sõnade taga seisma. Ta oli aus oma ütlemistes ja tegemistes.
Kiivit ordineeris ka minu, see tähendab, tunnistas kõlblikuks seda ametit pidama. Usuteaduse Instituudi lõpetavad mitmed, kes saavad kõrgema usuteadusliku hariduse. Aga see ei tähenda, et kõik kirikusse tööle lähevad. Kogudus peab su kutsuma. Selleks öeldaksegi: mina olen kutsutud ja seatud. Kogudus kutsub, peapiiskop seab. Seda seadmist nimetataksegi ordineermiseks, vaimuliku meelevalla alla andmiseks.
Kirikuelus tuleb vahel ette, et naisõpetajat ei kiputa tõsiselt võtma. Kiivit seda vahet ei teinud. Tema on öelnud: piiblis ei ole meest ega naist, vaid me oleme üks Kristuses. Me oleme Kristuse teenrid.
Tema oli naistevastasest kompleksist vaba, ta lähtus inimesest, isikust. Ta poleks ordineerinud meest ega naist, kui poleks teda kõlbulikuks pidanud. Haridus ei tõesta ju kõlbulikkust.
Kiivit käis minu juures nii Anna kui Peetri kogudustes, oli kursis iga koha probleemidega. Ta oskas teist inimest sõnadeta hinnata. Vaatas sulle otsa ja ütles: „Sa oled väsinud." Mõistmine oli täielik.
Kui sain Kiiviti minekuteate, otsisin üles tema jutluste kogu „Tõde teeb vabaks". Vaatasin, mida ta ütleb surma kohta: „Me oleme vaimus ikkagi ühed, olenemata sellest, kas elad või sured."
Mu hinge tühjus asendus äratundmise ja vaikse rõõmuga. Ta on elanud, ta on meile nii palju andnud, et kurbus läheb üle tänuks. Nähtamatud asjad on igavesed. Jaan Kiivit elab edasi, ainult teises dimensioonis.
Surm tabas teda rongis, ta jäi teele. Kas olete mõelnud, miks viiakse haudadele pärgi? Sest pärg on ringi sümbol. Ring on igavene teelolek.

Kirikuõpetajatega võttis ühendust

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)