Nädala juubilar YANA TOOM 50

Yana Toom sündis 1966. aastal Tallinnas, kus lõpetas keskkooli. Tartu Ülikoolis on ta õppinud vene keelt ja kirjandust, kuid õpingud jäid lõpetamata. 1994. aastast sidus ta oma elu järgnevaks 16 aastaks ajakirjandusega, mil asus tööle ajalehe MolodjožEstonii korrespondendina. Peatoimetaja Toomi kätt said tunda ajalehed Den zaDnjom, Vesti Nedeli ning loomulikult Tallinna linna poolt välja antav Stolitsa. Ei ole mingi saladus, et just tema tööd Stolitsa peatoimetajana peetakse väga oluliseks etapiks selle ajalehe arengus ning lugejate poolehoiu võitmisel.

2010. aastal jättis Yana, piltlikult öeldes, ajakirjanikutöö päriselt maha – temast sai Kaia Jäppineni tagasiastumise järel Tallinna linnavalitsuse liige, haridus- ja kultuurivaldkonda kureeriv abilinnapea. Poliitikuroll sobis talle, sest kuidas muidu seletada vaid pärast kaht ametisoldud aastat 4510 häält 2011. aasta Riigikogu valimistel.

Ja Riigikogu mandaat oli alles algus. Kui 2013. aasta kohalikel valimistel tegi Yana Tallinnas igati ootuspärase tulemuse, saades 5327 inimese toetuse, siis 2014. aastal Euroopa Parlamendi valimistel rabas ta kõiki 25 251 häälega, mis garanteeris kindla mandaadi Euroopas. 2015. aastal Riigikogu valimistel saadud 11 547 häält – kogu Eesti kolmas tulemus – näitas, et tegemist on esiliiga mängijaga. Viimaste Riigikogu valimiste tulemus on seda tähelepanuväärsem, et Ida-Viru valimisringkonnas, kus Yana kandideeris, sai ta iga kolmanda hääletusel osaleja hääle – tegu on selle ringkonna rekordiga läbi aegade.

Yana Toomi jõudmine Euroopa Parlamenti tekitas loomulikult tõelise tormi Eesti meedia veeklaasis. Leidus nii tunnustavaid kui ka kurtvaid emotsioone, kuid ühele nõule jõuti selles, et tema trump peitub oskuses olla inimestele lähedal. Toonaste valimiste järel leidis kommunikatsiooniekspert Aune Past, et “Yana Toom oli Keskerakonna valijale oma, tüdruk naaberkorterist. Valija uskus, et küllap on tal samasugused mured kui minul ja küll ta siis seal neile säru teeb ja minu mured ära lahendab.” (Õhtuleht, 27.05.2014)

Vahetult pärast 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimisi selgitas Yana Kesknädalale antud intervjuus (04.06.2014), miks niiviisi arvati: “Ma sõidan ühistranspordiga ja rattaga, käin turul ja odavates kauplustes, iga nädal üritan vastu võtta kodanikke ja hommikul pesen hambaid ühe tavalise Eesti naisena, mitte Riigikogu liikmena. Ühesõnaga, egoga kahekesi me mahume ühte lifti küll. Ja tuleb välja, et valijale see sobib. Kuna minu valimisplatvorm põhines eelkõige sotsiaalküsimustel, siin väga valikuruumi pole – sotsiaalne suund jääbki ka Euroopas põhiliseks.”

 Täpselt seda sotsiaalset suunda, mille nimel ta töötas Riigikogu liikmena, on Yana jätkanud ka Euroopa Parlamendis. Olles selgelt üks Eesti aktiivsemaid eurosaadikuid, tegeleb ta sotsiaalsete garantiide küsimustega ning võtab nendel teemadel ka ühiskonnas pidevalt sõna. Kõnekaimad on kahtlemata töö Euroopa Liidu ühtse miinimumpensioni teemal, kuid ka nn. sotsiaalenergia tariifid ehk teatud hulga energia või vee tasuta andmine vähekindlustatutele, samuti sellega haakuv küsimus kütte ja sooja vee kättesaadavuse seadustamisest. Yana on erinevates intervjuudes rõhutanud, et on poliitikas veel siiski suhteliselt uus inimene ning et tema suhtes pole valijatel saanud veel tüdimust tekkida. Samuti märgib ta pikaajalist ajakirjanikutööd, mis on andnud kampaania tegemise oskuse, lisaks oma kõva töötahet ning asjaolu, et ta pole oma valijaid kunagi petnud.

Siinkirjutaja lisab, et Yana puhul on lausa imetlusväärne tema ülimalt suur empaatiavõime, julgus ja otsekohesus, ning loomulikult meeletu töövõime. See juba mainitud “naabritüdruku efekt” töötab just seepärast, et Yana ei põlga ära ühegi inimesega suhelda, nende muresid ära kuulata ja lahendusi otsida. Riigikogu liikmena kasutas ta vabu hetki aktiivselt selleks, et inimesed saaksid tema juures vastuvõtul käia. Puudustkannatavatest pensionäridest paljulapseliste peredeni — kõik leidsid Yanaga ühise keele ning tema leidis aja neid ära kuulata.

 Ka nüüd, Euroopa Parlamendi liikmena on Yana oma empaatiavõimet näidanud, pakkudes muu hulgas oma Eesti büroos kõigile abivajajatele tasuta õigusabi. Käesoleva aasta alguses jõudis tänu Yana sekkumisele oma pere juurde tagasi väikelaps, kes Šotimaal segastel asjaoludel sotsiaaltöötajate poolt kohtu abil vanematest lahutati. Teema tõstatamisega Euroopa Parlamendis ning lapsevanemate ja Eesti saadiku kohtumise korraldamisega Londonis viis Yana selle keerulise olukorra õnneliku lõpuni.

Sellesarnaseid inimeste jaoks raskeid küsimusi on ta aidanud lahendada väga palju. Kõik neist ei ole aga jõudnud ega peagi jõudma avalikkuse ette.

Kolleegi ja erakonnakaaslasena pean väga tähtsaks Yana otsekohesust ja ausust, mis teeb temaga koos töötamise väga lihtsaks. Tal ei ole tekkinud paljude poliitikute pseudohirmu asjadest otsekoheselt ja ausalt rääkida ning ta ei ole läinud oma positsiooni või saadud häälte arvu tõttu uhkeks.

Jah, Yana ei ole alati kõigis küsimustes diplomaatiline, aga just see ongi osa temast. Ta on Eesti jaoks kahtlemata juba palju head teinud. Ma ei mõtle siinkohal vaid tööd venekeelse elanikkonna kaasamisel ühiskonda ja tööd sotsiaalvaldkonnas, vaid just seda inimkeskset lähenemist, mida Eesti poliitika hädasti vajab.

Millega selle peadpööritava karjääri teinud juubilari lugu kokku võtta? Eks ikka sellega, mida Yana ise oma elus kõige õigemaks teoks peab: “Mida olen teinud õigesti? Seda, et sünnitasin oma lapsed. Sest kui sul on valida, kas laps või karjäär, siis pole küsimustki — kindlasti laps!”

Palju õnne sünnipäevaks, Yana!

TAAVI PUKK

Jaga |