Tagasivaade kuumale 1991. aastale (3)

Algus 25. jaanuari ja 1. veebruari Kesknädalas.

Piiripunktide ründamised

[---]

Eriti räige rünnak toimus 14. juuni varahommikul Pärnumaal Ikla piiripunktis. Kell 4.37 äratasid automaadivalangud piiripunktis valves olnud mehed.

OMON-lased tulistasid piirivalvureid turvanud politseiauto rehvidesse, seejärel võtsid kahe politseiniku püstolitest padrunid ning viskasid relva neile tagasi: „Mängige nüüd edasi!“ Kontrollpunktis valves olnud Enn Vilbaste, kes jõudis hüüda raadiojaama kaudu: „OMON ründab!“, paisati maanteele kõhuli. Ärganud ajateenijad jooksid metsa, kuid OMON-lased tulistasid neile järele automaatidest ja kergekuulipildujast. Ainult suur õnn päästis piirivalvajad. Seejärel valasid ründajad kaks soojakut bensiiniga üle ja süütasid põlema.

Eesti loob alternatiivsed sidesüsteemid

Ent samas sai eelpoolkirjeldatud juhtumist viimne piisk kannatustekarikasse – Eesti valitsus asus järjekindlalt ellu viima kaitseplaane. Peaminister oli veendunud, et Eesti Vabariik vajab iseseisvat, usaldusväärset ja töökindlat elektroonilise kommunikatsiooni süsteemi, mida N.Liidu keskvalitsus ei saaks kontrollida. Oht oli iga hetk langeda uute rünnete ohvriks; järgmisena võidi rünnata taas piirivalvureid või hoopiski valitsust, kes Eestit pidevalt N.Liidust eemale juhtis.

Uute sidevõimaluste loomist alustati kommunikatsiooni asjatundjate salajase nõupidamisega. Telefonsidest osalesid kaugside ja televisiooni tehnikasõlme ülem Hans Kruus, Tallinna kaugejaama liiniosakonna ülem Leo Valvik, kaugside kaablijaoskonna ülem Armi Kuriks, insener Ants Einroos ja Pärnu liinitehnilise tsehhi juhataja Vaino Kallase. Raadioside spetsialiste esindasid Priit Andevei tuletõrjeametist, Aadu Jõgiaas riigi- ja piirikaitseametist ning Arvo Kallaste raadioamatööride ühingust.

Seejärel toimus äärmiselt usalduslik ja tõsine arutelu valitsusega alternatiivsete sidesüsteemide loomise võimalustest. Seda olukorras, kus kõiki Eesti linnade ja maakondade vahelise side süsteeme jätkuvalt kontrollis KGB ja seega võidi kriisiolukorras katkestada nii telefoni- kui ka raadio- ja televisiooniside. Valitsusjuht toonitas korduvalt, et meie olukord on ääretult keeruline Nõukogude väeüksuste jt jõustruktuuride (KGB, GRU) kohaloleku tõttu, mispärast kõik meie toimingud pidid olema äärmiselt salajased.

Augustikriisi algus

19. augustil 1991 algas NSV Liidus augustiputš.

See esmaspäevahommik võinuks enamikule eestlastest olla tavaline töönädala algus – kuni nad asusid kuulama raadiot, kust kostsid arusaamatuna tunduvad ärevad uudised: mingi osa NSV Liidu juhtkonnast oli loonud uue juhtimistasandi ja võimu haaranud. 18. augusti hilisõhtul oli asepresident Gennadi Janajev kuulutanud end Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee esimeheks ning kohustanud telegraafiagentuuri TASS teavitama võimu üleminekust sellele komiteele ja Gorbatšovi erruminekust tervislikel põhjustel. Samaaegselt anti tegutsemisjuhised väeüksustele – rünnata hõivamisele määratud objekte. 19. augustil ilmusid tankid Moskva tänavatele, kuid neid võttis vastu protestiv rahvas, kohati blokeerides sõjatehnika liikumist.

Õhtul levis kogu Eesti tele- ja raadioeetris ärev uudis: läbi Võrumaal asuva Luhamaa piiripunkti liigub Tallinna suunas suur sõjaväekolonn. Selle koosseisus oli 62 dessantvägede lahingumasinat, 12 roomiktransportööri, 13 ratassoomukit, lisaks veel 36 eriotstarbelist ja transpordiautot sõjaväelaste, laskemoona ja varustusega.

Sündmustest Moskvas

Balti vabariigid olid juba valmistunud igasugusteks ootamatusteks, aga kõige viletsamas olukorras oli Venemaa president Boriss Jeltsin. Kogu meedia, ka raadio ja televisioon, allus keskvõimule; sama oli miilitsa, sõjaväe jt riigiasutustega. Ent Jeltsinil puudus tegelikult igasugune täitevvõim Venemaa juhtimiseks. Kuid paljud inimesed kogunesid kaitsma nn Valget maja, kus asus Vene NFSV parlament. Sellest hoonest sai putšiajaks Boriss Jeltsini staap. Oli otsekui kaks Moskvat: üks Nõukogude Liidu pealinn keskusega Kremlis, teine aga Venemaa pealinn liidritega Valges majas.

Läbi eetriblokaadi

Ajakiri Radio on avaldanud artikli ja fotoreportaaži sellest, kuidas 19.–21. augustini 1991 oli hetki, mil Venemaa parlamendis sai ainsa informatsioonikanalina kasutada amatöörraadiojaamu kutsungitega R3A ja R3B. Vahendan kirjutist Arvo Kallaste tõlgituna.

„Nendel tundidel, kui moskvalased ehitasid ähvardava tankirünnaku ootel tõkkeid ja barrikaade ümber Valge maja (VM), püstitasid raadiojaamade R3A ja R3B operaatorid saateantenne VM katusele. Seda snaiperite optiliste sihikute all, kes olid positsioonid sisse võtnud hotelli „Ukraina” jt kõrgematel korrustel. Kõik need päevad ja ööd, kui soomukite ja tankikolonnide vastu seisis vankumatult elav rõngas inimestest, kes olid valmis pigem andma oma elu, kuid mitte laskma mässuliste sõjaväge parlamendini. Kogu selle aja kõlasid eetris vahetpidamata ja läbi vastaspoole tekitatud raadiosegamiste VM raadiojaamade operaatorite hääled. Esialgu raadioamatööridele eraldatud lühi- ja ultralühilaine sagedusalades ning hiljem ka kesklainetel.

Edastati presidendi (Jeltsini – A.J.) just äsja allakirjutatud seadlusi ja dekreete, üleskutseid ja valitsuse otsuseid. Neid saateid võtsid vastu raadioamatöörid pealinnas, Leningradis, Ukrainas, Valgevenes, Moldaavias ja mujal. Vastuvõetud saadete sisu edastati ühelt amatöörraadiojaamalt teisele, kuid viivitamatult ka demokraatlikule kirjutavale pressile. Vastuvõetud tekste paljundati koopiamasinatel ja väikestes ametkondlikes trükikodades ning levitati lendlehtedena metroodes, linnade väljakutel ja tänavatel.

Mässu tõstnute poolt planeeritud üldine infoblokaad, et lämmatada avalikustamist, demokraatiat ja vabadust, kukkus läbi. Ja selles oli „süüdi” meie kolleegidest eetrisõprade ning meie ustavate raadioamatööridest lugejate kaalukas panus.“

Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest 

See võeti vastu20. augustil1991 kell 23.02 Eesti Vabariigi Ülemnõukogus. Muidugi oli selline otsus suurele riskile minek, sest täiendavad Nõukogude armee üksused olid juba Tallinna toodud. Viivitamiseks polnud enam aega, sest luureandmetel valmistus vastane rünnakuks.

Ennetav vasturünnak

Kõige keerulisem hetk minu jaoks saabus 21. augustil 1991 kell 4.45, kuiNõukogude sõjaväe sagedustel püsinud raadiovaikus katkes. Kümme minutit hiljem jõudsid Tallinna teletorni hõivama asuvad väeüksused lahingupositsioonile; sellest teatati nende staapi. Kell 6.08 andis Tondil asunud operatsioonijuht korralduse ette kanda kohapealsest olukorrast.

Nüüd alustas minu „sekunditelugeja” oma tööd. Kas me elektrooniliselt ründame neid või mitte? Puudus võimalus juhtkonna käest nõu küsida, nii et otsuse pidin langetama ainuisikuliselt. Ja seda kõigest mõne sekundi jooksul, sest vastane juba hakkas infot edastama. Andsin käsu alustada nende raadioside segamist. Tallinna teletorni ründavate väeüksuste vaheline side katkes kolmeks-neljaks tunniks, samuti polnud neil enam raadiosidet operatsiooni juhtiva staabiga.

Mis toimus Tallinna teletornis?

Tallinna teletorn polnud Eesti valitsuse poolt kaitsmisele kuuluv objekt, sest kõik vajalikud sidesüsteemid olid dubleeritud. Välja arvatud raadioreleeliinid, aga nende töössejäämine reaalse rünnaku puhul oli vähetõenäoline. Ja nii tõesti juhtuski 21. augustil. Aegviidu vahejaama hõivamine sõjaväe poolt välistas igasuguse teabeliikumise Tallinnasse Venemaalt ning Lätist ja Leedust või vastassuunas.

Sellegipoolest valvasid 22. korrusel tehnikat lõksujäänud objekti valveülem Uno Kaseväli, talle eelmisel päeval appi saadetud politseinikud Peeter Milli ja Jüri Joost ning valveinsener Jaanus Kokk. Olime rahulikult 22. korruse ruumides, kuni 21. augusti hommikul kella nelja ja poole viie vahel algas rünnak. Teletorni sisenemisest saime teada tehnikakorruse vahetuseülemalt (Anatoli Tištšenko – A. J.). Kohe pärast seda, kui ta oli jõudnud meile rünnakust teatada, olidki ründajad tema juures sees, ja ühendus lõppes. Valves olnud teletornitöötajad sunniti töölt lahkuma. Kogu teletornis lülitati välja elektrivarustus. Alles mõne aja möödudes lubati objektile siseneda taksoga saabunud teletorniülemal Georgi Morozovil. Hiljem saabus kohale juba uus vahetus, neid lubati tööpostile relvastatud valve all.

Kogu tööpäev möödus väga keerulises olukorras. Tõelised kangelased aga on need mehed, kes tulid tööle ja täitsid valitsuse käsu „Võimalusel lülitada töösse Vikerraadio saatja!“.

Eesti iseseisvuse tunnustamine

22. augustil tunnustasEesti iseseisvust Island. Paar päeva hiljem, 24. augustiltegi seda Venemaa Föderatsioon. 6. septembriltunnustas korraga kõikide Balti riikide iseseisvustNSV Liidu Riiginõukogu.17. septembrilEestivõetiÜhinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks.

KGB sidekeskuse ülevõtmine

Teenisin oktoobris 1991 Eesti Riigi- ja Piirikaitseametis. Kuu keskel sain korralduse minna koos peakomissar Henn Karitsaga Tallinnas Ädala 4D asuvat KGB sidekeskuse objekti üle võtma. Meiega üheaegselt saabusid piirivalvurid, kes võtsid kontrolli alla pääslad. KGB valitsusside teenistuse ülem A. Eensalu tutvustas Karitsale ja mulle kogu sidekeskuse hoonet. Temaga kaasas olevad teenistujad selgitasid ruumide ja olemasoleva tehnika otstarvet ning iseärasusi.

Riigi- ja Piirikaitseameti alaliseks esindajaks sel objektil määrati mind. Olles põhjalikult tutvunud valitsusside hoonega, tajusin vajadust võimalikult kiiresti täiendada piirivalve siderühma –personaliosakonna kaasabil asusin piirivalves teenivate hulgast välja otsima side- või raadioeriala tundjaid.

Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) loomine ja NSV Liidu lõpp

8. ja 9. detsembril kohtusid Venemaa president Boriss Jeltsin, Ukraina president Leonid Kravtšuk ja Valgevene NSV Ülemnõukogu esimees Stanislav Šuškevitš Valgevenemaal Belovežjes Viskuli residentsis. Nad kirjutasid alla kokkuleppele lõpetada NSV Liidu tegevus ja luua Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ). Nende ühine tõdemus oli: “NSVL kui rahvusvahelise õiguse subjekt ja geopoliitiline reaalsus on lõpetanud oma olemasolu.“

NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov oli seni püüdnud vältida suurriigi lagunemist, kuid kolme liiduvabariigi poolt presidendi selja taga tehtud otsus sai talle viimaseks hoobiks. 25. detsembril 1991 teatas Gorbatšov kogu maailmale, et lõpetas NSV Liidu tegevuse ja astus presidendi ametikohalt tagasi.

Pilguheit minevikule

1991. aasta on ja jääb XX sajandi väga oluliseks ajajärguks. Selle aastanumbriga on seotud inimeste mälestused, soovid, õnnestumised ja ebaõnnestumised, võidud ja kaotused, kuid alatiseks jääb meid saatma sel aastal saavutatud Eesti taasiseseisvumine. Meie riigi teine sünd!

1991. aastal toimunust on kirjutatud palju mälestusi. Ilmunud on raamatuid, filme, meenutusi jne. Kindlasti lisandub neid veel hulgaliselt.

2016. aastat kokku võttes saab öelda: Eesti meedia tegi kunagiste sündmuste meenutamisel ära gigantse töö, aga kõige suurema panuse sellesse andis loomulikult uudisteportaal DELFI. Mitte ükski teine Eesti väljaanne ei pääsenud ligilähedalegi. Eriti väärib äramärkimist suur töö algallikate tuvastamisel. Ei püütud teavet saada mingitest raamatutest, vanadest ajalehtedest ja arhiivimaterjalidest, vaid pöörduti tolleaegsete tegijate poole, kelle abiga saadigi kõik oluline täiesti selgeks.

Õnneks on veel elus inimesi, kes mäletavad 25 aastat tagasi toimunut ning kellel on olemas tolleaegseid märkmikke, kalendreid jt ajaloolisi dokumente. Loomulikult satub sageli meepurki mõni tõrvatilgake; nii on ka lähiajaloo pärandi tutvustamisega.

25 aasta taguseid sündmusi püüdis regulaarselt tutvustada Eesti tähtsaim esindusorgan Riigikogu, aga kahjuks esines kodulehel eksitavaid faktivigu. Kuna seda algallikat peab eriti usaldusväärseks enamik ajalookirjutajaid, sealseid vigu tiražeeritakse korduvalt. Riigikogu peaks oma ajalugu täpselt mäletama. Teadma, mil moel ning kes on Toompea lossi kaitsnud. Kahjuks puudub sellest ülevaade!

Tänased Riigikogu ajalooga kokku puutujad ei tea isegi, et 1991. a. kavatseti seda hoonet reaalselt kaitsta. Selleks olid olemas autonoomne elektrivarustus, toiduvarud, relvad, kogu maailmaga side pidamiseks raadiojaamad jpm.

N-ö autoriteetide kirjapanekud pole kahjuks sageli täpsed, sest tavaliselt nad ise ei olnud kirjeldatavate sündmuste osalised. Seepärast ongi äärmiselt tähtis algallikatena kasutada isikuid, kes ajaloolistes sündmustes reaalselt osalesid. Kuid isegi siis peab fakte mitu korda üle kontrollima, sest inimeste mälu võib mõnikord olla ekslik.

AADU JÕGIAAS,

Kaitseliidu Toompea malevkond

[fotoallkiri]

RAHVAS MÄLETAB: 20. augustil 2015 toimus Tallinnas Vabaduse väljakul suur taasiseseisvumispäevale pühendatud kontsert, mille avas linnapea Edgar Savisaar, kelle jaoks oli tegu esimese avaliku etteastega pärast teda tabanud rasket haigust. Rahvas mäletab ja hindab endiselt kõrgelt Edgar Savisaare võtmerolli Eesti taasiseseisvumisel. Foto Indrek Veiserik

Jaga |