Kahjuks pole ma peaminister!

LEENI,      24. märts 2004


Mina ei ole peaminister Parts, kes sai endale riigilt kaks korterit ja oskas need ka erastada. Mina olen 78aastane sundüürnik, kes ootab korterijärjekorras juba kuuendat aastat.

Suurel reedel ehk siis päev enne jõululaupäeva andis majandusminister Meelis Atonen televisioonis edasi tervituse sundüürnikele ja tuletas viimastele meelde, et jõulupühade ajal mõelgu nad ka selle üle, et kuhu nad edaspidi elama kavatsevad asuda. Üüri piirhind lastakse üle riigi vabaks ja vaesemal rahval on aeg uut ulualust otsida.

Sundüürnikust sundlahkujaks

Ise arvan ma, et eelmine talv tegi oma töö - kanalisatsioonikaevud on inimestest tühjad ja osa neist surnud. Atonenil on hirm nahas, et äkki jääb prügikastiinimesi väheks. Oma kaks-kolmsada inimest on aastaga jälle nimeta haudadesse lastud ja neid tuleb ruttu juurde teha. Eks saa neid sundüürnike arvelt, kes taevani tõusva üüri eest omanike majadest põgenema peavad. Kui nad ise ei lähe, siis tõstab peremees hinda veelgi ja vaene pensionär on sunnitud lahkuma. Nii nagu ta tehti Eesti riigi poolt sundüürnikuks, nii teeb Atonen ta nüüd sundlahkujaks.
Te vaid vaadake, mida me oleme teinud oma rahva, riigi ja loomadega! Veel 1985. aastal nägime suuri lehmakarju ja imetlesime ülesharitud põlde. Minge nüüd maale. Põld söötis, mets maha raiutud. Võib sõita hulga kilomeetreid, enne kui heinamaa peal elu leiad ja mõnd vanurit, lehm köiejupiga järel, nägema juhtud. Kui ei meeldinud sõna kolhoos, pannud siis nimeks mis iganes. Kuid ei. Kolhoosid varastati tühjaks, pandi tasku. Kõik on maha müüdud. Vabrikud, raudtee, veemajandus ärastatud. Eesti rahva töö ja jõukus on hävitatud. Lugesin ajalehest, et osa maalapsi ei jõua koolilõunat ära oodata, enne vajuvad näljast kokku. Seda pole varem meie ajaloos olnud. Kõik need sündimata lapsed ja nimeta hauad on tegelikult meie enda juhtide töö vili. Ka metsloom ei tee pesa, kui pole looduslikke tingimusi. Ei hakka naised sünnitama, kui pole kodu ega toitu lastele.

Miks me üksteist hävitame?

Ikka ja jälle meenuvad mulle akadeemik Gustav Naani sõnad, et eestlastel pole vaja ei venelast ega sakslast, eestlased hävitavad ennast ise.
Kas mäletate, kuidas meil rahareform käis? Igal pensionäril oli nõukogude ajal korjatud väike rahatagavara. Siis võisin veel raha koguda. Meie mehega hoidsime rublasid kooperatiivkorteri ostmiseks. Kuid Kallas ja Laar otsustasid, et meile seda raha tarvis pole. Nad peaaegu nullisid meie raha. Kui vanemate inimeste raha oli reformi käigus sirgeks tehtud, ei tahtnud pensionäridest enam kumbki mees kuulda. Laar kiitis, et 500 krooni on elamiseks küll. Ei surevatki inimene kohe ära. Ei tea, kas härrased Reformierakonnast ja Isamaaliidust ise praegu mõistavad, et just nende poliitika vanainimese puruvaeseks tegi.
Ma ei saa siiani aru, miks ühed inimesed meie riigis said oma korteri erastada, teised aga mitte. Meil pandi inimesed kastisüsteemi.
Meil abikaasaga on tööaastaid kokku 50 + 50 = 100. Pärast sõda taastasime ettevõtteid, koristasime varemeid, ehitasime maju. Ehitasime üles selle, mille nüüd noored ärimehed on erastanud ja ärastanud. Kuid oma kodu me uues riigis saanud pole. Vanagi võeti ära.

Majast välja ja tänavale

Kes on need aborigeenid ehk põlisrahvas, kes on jäänud vanadesse puumajadesse elama? Need on inimesed, kes Eesti NSV päevil ei käinud kriipimas ametiühingu ukse taga, et Lasnamäele korterit saada. Ajasid puumajas läbi ja aitasid omaniku varandust alles hoida. Tegid remonti, harisid aeda. Nüüd on need inimesed kurjategijad, kes võõras majas elada julgesid. Nad on tarvis likvideerida kui üks elanikkonna kiht, kes segab arengut. Eest ära koristada ja tänavale ajada!
Mina olen koos abikaasaga Tallinna Kristiine linnaosas korterijärjekorras juba üle viie aasta. Nende aastatega oleme üldjärjekorras edasi nihkunud viie perekonna võrra. Kahjuks ei ole ma peaminister Juhan Parts, kes sai riigilt kaks korterit ja need ka erastada oskas. Ma pole ka endine riigikogulane Jaana Padrik - väikese sissetulekuga, nagu ta korduvalt kinnitas. Siis aga sai ta linnalt üsna kiiresti kena kaasaegse korteri. Lausa uskumatu, kuidas proua Padrik enne korteri saamist Tallinna võimu kritiseeris, et see munitsipaalkortereid ehitada julgeb. Veel varem esines ta aga sundüürnike huvide tulihingelise esindajana Eesti Raadios.
Ma pole ka see kesklinna elanik, kellele linnaosa vanema asetäitja Jüri Lump 283 ruutmeetrit elamispinda eraldas. Nii käib meil korterite jaotus. Kuid mina, 78aastane naine koos oma mehega ei kuulu sellesse ringi, kellele jaotatakse. Tegelikult ei teagi ma, milline see minu ring on.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)