Otsime vastutajaid, mitte süüdlasi

Eesti käekäigu eest hoolitsema pidanud valitsuspoliitikud paraku süüdistavad kõigis meid tabanud hädades maailmamajandust. Jõhkrad aktsiisitõstmised ning laenubuumi ja inflatsiooni üleskütmine olid aga just nende sihiteadlikud poliitilised otsused. Vastutust võtmata suurendavad koalitsioonipoliitikud praegu poliitilise kultuurituse süvenemist Eestis. Nende jutud eurole üleminekust kui Eesti majanduse „päästerõngast“ täidavad pigem eesmärki vastutusest kõrvale põigelda, juhtides rahva tähelepanu kõrvale tõsistelt Eestis valitsevatelt probleemidelt nagu näiteks tööpuudus.

Majanduskriis Eestis näibki olevat alguse saanud kultuuri vähesest tähtsustamisest nii majanduse kui ka poliitika mõjutajana.  Ükskõik millise riigi poliitika ja majandus, kuhu ei ole kaasatud kultuuri, on elujõuetud. Ükski normaalselt toimiv kultuur ei saa aga eksisteerida vastutuse keskse rollita selles.

Käimasolevas majanduskriisis vastutajate vähesus pole siiski mitte vaid Eesti probleem. Mitmel pool maailmas võib maksumaksjate raha eest läbi viidavaid pankade väljaostmisi võtta ka kui kiitust ahnetele pankuritele, kes võtsid meeletuid riske. Paljud riigid eraldavad raha valdkondadesse, kus õitsenguaastail lasti meeletuid summasid tuulde. Kas rumalust ja hoolimatust on ikka vaja premeerida?  Selline ebaõiglus tekitab kainelt ja arukalt käitunud inimestes pahameelt.

Ühiskondlik süsteem Eestis peaks olema üles ehitatud isiklikule vastutusele. Inimesed ja riigiasutused peaksid alati vastutama oma tegude eest. Selle teadmine muudaks neid otsuste tegemisel ettevaatlikumaks. Siis suureneks ka õiglus ühiskonnas, sest inimesed saavad selle, mille nad on ära teeninud.

Kas tõesti peame naiivselt uskuma, et üliparempoolsete neoliberaalide ideede rakendamisega Eestit majanduskriisi viinud Ansipi valitsus on suuteline meie pisikest riiki august välja tooma?

Kõigepealt peaks Ansipi valitsus hakkama töötuks jäänute ees vastutama majanduskriisi pikaaegse eitamise eest.

Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid arvas oma pöördumises Eesti rahva poole, et me vajame inimesi, kes oleks suutelised aru saama: majandus ei arene, majandusel pole ei huve ega vajadusi, majandus pole subjekt, vaid suhtearvude süsteem, mis heal juhul peegeldab inimeste aateid ja arukust või ka alatust, hoolimatust, ahnust, valelikkust, võimukirge jpm.

Näib, et seni on Eestis majandusvaldkonnas otsuseid langetatud peamiselt „iseenese tarkusest“, tihti oma südametunnistust eirates, üldiseid eetikaprintsiipe arvestamata. Samas ei ole Eestis kindlaid printsiipe aegade jooksul ka teadlikult välja kujundatud. Võtame juba loomulikuna, et aastaid on Reformierakonna õhutusel ja juhtimisel kõneldud peamiselt raha- ja võimukeeles. Nii üksikisikute kui ka riigi majanduslikud otsused, mis tulenevad üksnes ahnusest ja saamahimust, mõjuvad tõenäoliselt igale ühiskonnale pikema perioodi jooksul kahjulikult.

Taasiseseisvudes vaimustusime kapitalismile omaste mõistete uudsusest. Majanduse stabiilse püsimise oluliseks tagatiseks on kultuuri- ja eetikaprintsiipide tugev juurdumine selles valdkonnas. Nüüd aga väriseb majanduslik maapind meie all. Oleme ehmunud ja nõutud. Andrus Ansipi ja Ivari Padari julgustussõnad rahvale osutusid pelgalt posimiseks.

Mis teha? Tuleb seada kultuur tähtsamaks nii poliitikast kui ka majandusest. Kultuur on selgroog, milleta varem või hiljem vajub kokku nii inimene kui ka riik.

INDREK VEISERIK, reporter

Jaga |