Avalik ülbus kahjustab ühiskonda

George Washingtoni biograafi Richard Brookhiseri sõnul ei puudutanud USA esimese presidendi poolt sügavalt austatud raamatu reeglid üksnes etiketti, vaid inimese moraalitunnetust laiemalt. Kuna Washington püüdis iga päev ja igal pool järgida neid reegleid, rahva austus tema vastu üha kasvas. Seetõttu on ekslik arvata, et Washingtonist sai legend üksnes tänu oma sõjalistele ja poliitilistele oskustele. Ajaloolase Gordon Woodi sõnul muutus Washington rahva silmis kangelaseks seetõttu, et oskas end rasketel aegadel hästi ülal pidada ja oludele vastavalt käituda. "Just kõrge moraal oli see, mis seadis Washingtoni oma ajastul erilisse seisusesse," märkis Wood.

George Washingtoni üks peamisi käitumispõhimõtteid oli alati jääda  vaoshoituks, sõltumata olukorra raskusastmest. Ta ei laamendanud mitte kunagi avalikkuse ees. Ta vältis kärsitust, kiirustamist, liigset vaimustumist uutest poliitilistest ideedest.

USA esimese presidendi maailmavaadet mõista püüdes meenusid mulle mitmed Reformierakonna juhtpoliitikute viimastel kuudel tehtud avaldused ja käitumisviisid. Näiteks soovitas Jürgen Ligi ühel ajakirjanikul end põlema panna. Kristen Michal püüdis, kui suhted sotsiaaldemokraatidega halvenesid, kõigest jõust alandada Ivari Padari inimväärikust. Meelis Atonen aga läks Viljandis ühele koeraomanikule suisa kätega kallale. Kui siia juurde veel liita peaminister Andrus Ansipi loendamatud kärkimised avalikkuse ees, siis kerkib paratamatult küsimus: ega Reformierakonna liikmete seas ometi levi kombeõpetusteos "Inetu käitumise reeglid seltskonnas viibides ja avalikkuse ees esinedes"?

Eesti rahvas on olemuselt vaoshoitud ning on ikka silma paistnud viisaka käitumisega ja kohusetundliku suhtumisega. Äsjasel laulu- ja tantsupeol lauldes ja tantsides suudeti endast välja anda parim ning üksteisele rohkelt pakkuda positiivseid emotsioone. Ka väljaspool poliitikat on eesti rahva seas kõige lugupeetumad just tagasihoidlikud ja tasakaalukad inimesed, nagu näiteks näitlejast  laulutegija Jaan Tätte, dirigent Eri Klas või suusataja Andrus Veerpalu.

Aga miks ometi seesama arukas rahvas ja mõistlik meedia jätkuvalt talub  Reformierakonna liidrite inetut käitumist avalikkuse ees, seda taunimata? Kui poliitikute inetutele tegudele moraalset hinnangut ei anta, laieneb nurjatu käitumine üha enam teistessegi ühiskonnagruppidesse. Võib-olla just Jürgen Ligilt innustust saanuna soovis andekas laulev näitleja Marko Matvere uurivatele ajakirjanikele piinarikast surma? Laulja Jaagup Kreem aga käitus Elvas ühel peol, kus alaealine neiu end paljaks kooris, tõelise jobuna.

Eesti rahvas on praegu teatud mõttes lõksus. Niisugune normaalne, muutustele avatud areng, mis sai alguse näiteks USA-s demokraat Barack Obama presidendiks saades, on meil selgelt pärsitud. Küllap eesti rahvas alateadlikult tunnetab seda, ning osaliselt seetõttu tuldigi laulu- ja tantsupeole nii massiliselt, et oma ängi läbi laulude ja ühisosa otsimise välja elada.

Majanduslangused tulevad ja lähevad, kuid riigijuhtidel peab olema laiem plaan Eesti püsiva arengu tagamiseks. Reformierakonna poolt juhitaval valitsusel aga puuduvad ideaalid ja laiem visioon, kuidas laulupeol laulmisele lisaks panna rahvas uhkust tundma oma riigi üle.

Kui üldiselt peab paika ütlemine, et iga rahvas väärib oma juhte, siis praeguses olukorras on küll eesti rahvast kahju. Just sellest rahvaosast, kes seniajani väärtustab vanu tavasid ja heade kommete järgimist. Eestit ei aita praegusest kriisist välja üksnes uue valitsuskoalitsiooni moodustamine. Vaja on juurutada hoolivat, kõigi Eestis elavate inimeste väärikust alal hoidvat maailmavaadet.

INDREK VEISERIK, reporter

Jaga |