Eesti majandus nagu purjus autojuht

Eesti majandussüsteem on üles ehitatud keerulistes tingimustes. See algas IME (Isemajandava Eesti) loomise ajal ja jätkus pärast taasiseseisvumist lausliberaalses võtmes. Seda parandati ja täiendati hiljem Euroopa Liidu nõuete kohaselt. Mitmetel aladel majandus praegu ei toimi või toimib vääralt.

Meie majandusmehhanism on, piltlikult öeldes, sarnane Õllesummeril demonstreeritud purjus juhi autosõidu simulaatoriga. Kuidas sa ka ei juhiks, ikka saab mootorrattur surma.

Kui majanduslike protsesside juhtimise meetodiks on tänapäevase globaalse konkurentsi tingimustes eufooriline naivistlik isearenemine ja riigi ainsaks kohuseks on sellele soodsate tingimuste loomine, siis on tulemuseks igal juhul kriis. Ikka raskem, kui oli oodata.

Tekkinud olukorra põhimõttelisi põhjusi käsitleti siin täna vähe, ja see on arusaadav – konverents on praktiline ja majandusalane, riigi juhtimine aga poliitiline probleem. Kuid riigi juhtimine on ka selle majanduse juhtimine, ning kui öeldakse, et poliitiline otsus võib olla ka ebamajanduslik, siis tähendab see poliitikute vastutustundetust.

Haridust tõendav diplom üksi jääb nõrgaks

Nimetaksin täna vähe käsitletud põhimõtteliste probleemide hulgas esimesena tööturu ja kutsete ning kutse- ja kõrghariduse diplomite probleemi. Põhjalikumalt käsitlesin seda varem Kesknädalas ilmunud artiklis.

Eesti ei ole ainsana Euroopa riikidest ratifitseerinud 1974. aastast pärinevat ILO (Rahvusvaheline Tööorganisatsioon) konventsiooni C 142 „Inimressursside arendamisest, kutsehariduse korraldamisest ja kutseõppe andmisest“. Eestis vastas sellele kuni 1991. aastani kehtinud kutse- ja kõrghariduse alane seadustik. Kuna konventsioon on Eesti poolt ratifitseerimata ja rakendamata, siis ei ole võimalik Eestis rakendada ka selle jätkuks olevaid 2004. aastast pärinevaid ILO soovitusi täiendusõppe ja elukestva õppe kohta.

Nendes on öeldud, et tööelueelse hariduse ja täiendusõppe tulemuseks peab olema kutse ja seda tõendav diplom. Ent vastupidi konventsiooni nõuetele loobuti meil 1994. aastal kutse- ja kõrgkoolide lõpetamisel kutse andmisest. Neile vastavat kutsete omistamise süsteemi pole loodud käesoleva ajani. Seetõttu saavad meie noored veel tänagi kutse- ja kõrgkooli lõpetamisel vaid haridust tõendava diplomi. Kutset on võimalik taotleda alles kahe aasta möödumisel kooli lõpetamisest ja omal käel. Seda on taotlenud ja saanud vaid vähesed – kõrgkoolide osas vähem kui 1% lõpetanutest.

Paljudel aladel kutsenõuded ja kutset omistavad organid alles puuduvad. Selline olukord on võtnud haridussüsteemilt vastutuse oma töö tulemuste eest ning hariduse sisuline kvaliteet on selles osas oluliselt langenud. Eestis tööelueelse hariduse saanud inimesed on tööturul ilma sertifikaadita – diplomita, mis tõendaks nende oskusi ja väärtust. Välismaal saavad nad seetõttu teha vaid lihttöid.

Ajaloolaseharidusega rahandusminister tekitab kummastust

Kutseseaduses on punkt, mis võimaldab Eestis töötada mis tahes rahvusvaheliselt reguleerimata erialalisel tööl mis tahes diplomiga. Ilmselt seetõttu saab ka näiteks meie rahandusministri ametikohal töötada ajaloolaseharidusega mees. Minu arvates on see üks põhjustest, miks meie riigi rahandusasjad nii räbalasti lähevad. See on ka kindlasti üks põhjus, miks Eestis ei valita õppimiseks tehnilisi erialasid, vaid nn pehmeid õppeprogramme. Või minnakse hoopis haridust omandama välismaale. Diplom on diplom; kutset ja kutseõigusi siinse õppimise tulemusel ju nagunii ei saa.

Professionaalsest seisukohast tunnustamata puudulikust haridusest ehk harimatusest algavad meie paljud probleemid. Tööelueelse ja -aegse õppe ja selle tulemuste tunnustamise puudulik korraldus, võrreldes rahvusvaheliselt omaksvõetuga, on meie tööturul valitsevate ebasoodsate tendentside algpõhjus. Haridussüsteemi kordategemine vajab selle üleandmist sotsiaalsüsteemi alla, kuhu see valitsemisseadusega ka kuulub. Tuleb ette võtta kiireid muutusi, sest muidu liigume katastroofi suunas, ja mitte ainult majanduses. Paraku võeti uus, olemasolevat korda sisuliselt kinnistav kutseseadus vastu käesoleva aasta maikuus ühegi vastuhääleta.

Teise põhimõttelise probleemina nimetaksin juhtimise kvaliteeti ehk kvaliteedijuhtimist. Kui meie valitsusasutustes on kvaliteedijuhtimise elemente juba olemas, siis kohalike omavalitsuste sellealasele küsitlusele ei vastanud kolmandik valdadest. Kolmandik vastas, et nad ei tea kvaliteedijuhtimisest midagi, ja ainult kolmandik vastas, et sellega nad ei tegele. Erandiks on mõned linnad, kus asjaga tegeldakse, nende hulgas on ka Tallinn.

Kvaliteedijuhtimisest haridussüsteemis vastavalt tööturu nõuetele oli juba juttu. Puudulikult lahendatud põhimõtteliste probleemide loetelu võiks näiteks jätkata säästva arengu rahvusliku programmi puudumisega ning riigi- ja omavalitsusorganite kohustuste puuduliku nimistu ja jaotusega. Kõik need põhimõttelised probleemid vajavad kvaliteetset lahendamist, et igapäevastes asjades kindlamat edu saavutada. Eriti siis, kui tahame riigi osa majanduse korraldamisel suurendada. 

Jaga |