Nädala juubilar DUKE ELLINGTON 110

Erinevalt suuremast osast XX sajandi alguse Ameerika mustadest oli tal täitsa meeldiv lapsepõlv. Isa oli väga musikaalne kammerteener, kes töötas mõnda aega isegi Valges Majas. Ema oli väga usklik ja mängis klaverit. Tänu sellele etendasid religioon ja muusika Duke'i elus tähtsat rolli.

15-aastaselt kirjutas ta oma esimese rägtaimi, kuid unistus oli siiski saada kunstnikuks. Ta isegi võitis Washingtonis reklaamplakatikonkursi, kuid 18-aastaselt otsustas siiski muusikukutse kasuks.

1923. aastal lõi Ellington muusikutest sõpradega kvinteti „Washingtonians“, mille juhtimise ta tasapisi enda kätte võttis. Tänu oma kirele šikilt riietuda, sai Ellington hüüdnimeks Duke (hertsog).

Sama aasta sügisel kolis ansambel New Yorki, kus avanes võimalus  jääda esinema mitmesse klubisse. Pärast mõneaastast tööd „Kentucky Club´is“ kasvas ansambel kümneliikmeliseks orkestriks ja 1927. aasta detsembrist algas töö Harlemis – „Cotton Club'is“. Seal jõudsid kuulajaini kuulsad džässiteosed „Creole Love Call”, “Black & Tan Fantasy” ja “The Mooche”, mis on tänini menukad.  1929. aastal algasid “Cotton Club'ist” regulaarsed raadiosaated, mis tõid Ellingtoni orkestrile tõelise kuulsuse.

1931. aastal oli orkestril esimene kontserditurnee Ameerikas, 1933. aastal aga sõideti juba Euroopasse. See oli Duke Ellingtoni jaoks tõeline läbimurre.

Teise maailmasõja päevil tegi Ellington mitu suurt instrumentaallavastust. 1943. aasta jaanuaris toimus Carnegie Hall'is kontsert , mille tulu läks Punaarmee abistamiseks.

Pärast sõda bigbändide populaarsus langes, kuid Duke hoidis ennast ja oma orkestrit vee peal sellega, et lisas tuludesse ka oma heliloominguhonorarid.

1950-ndad aastad olid vast raskeimad, sest järk-järgult kustus huvi džässi vastu, kõige paremad muusikud lahkusid orkestrist. Ellington tõmbus mitmeks aastaks varju.

Kuid 1956. aastal toimus Newportis suur džässifestival, kus Duke Ellington taas hakkas muusikataevas tõelise tähena särama. Album „Ellington At Newport“, mille laskis pärast festivali välja Columbia Records, osutus tema karjääris edukaimaks, enimmüüduks.

1960-ndate algul töötas ta koos Louis Armstrongi, Count Basie ja teiste džässigeeniustega. Alates 1960-ndate keskpaigast võitis 11 korda Grammy auhinna. Aastatel 1966 ja 1967 tegi Ellington kaks Euroopa-turneed koos kõigi aegade ületamatu džässlauljanna Ella Fitzgeraldiga.

1969. aastal president Nixon autasustas Duke Ellingtoni tema 70. sünnipäeva puhul Vabaduse ordeniga.

1971. aastal toimusid Ellingtoni kontserdid NSV Liidus – Moskvas, Leningradis, Minskis, Kiievis ja Rostovis –, kus Ellingtoni enda sõnul kestsid kontserdid üle nelja tunni jutti ja esinejaid plaksutati lavale tagasi 10–12 korda. Seejärel tuli Euroopa-turnee ning lõpetuseks veel esinemiste jada Ladina-Ameerikas ja Mehhikos.

Kuni viimaste elukuudeni ei lõpetanud Duke Ellington ringreise. 1973. aastal avastati tal kopsuvähk, järgmise aasta algul puhkes kopsupõletik ning 24. mai varahommikul, kuu aega pärast 75-aastaseks saamise juubelipidu, lahkus Edward Kennedy „Duke“ Ellington siitilmast.

Ellington on oma teostes kasutanud ka klassikalisi teemasid – Shakespeare'i teoseid ja Antiik-Kreeka legende. Variatsioone on ta kirjutanud nii Tšaikovski kui ka Griegi teostele.

Ellington oli Presidendi Kuldmedali, Vabaduse ordeni, Prantsuse Auleegioni ordeni ja mitme muu aumärgi kavaler, Yale'i ülikooli audoktor.

IVARI VEE

Jaga |