Elukitsikus ei sünni eimillestki

Minu arust kärbiti pensionäride sissetulekult rohkem kui teiste omalt – 14-protsendise pensionitõusu asemel saame juurde 5% ja kodukande eest peame veel maksma 60 krooni. See ammulubatud pensionitõus tuleb keskmiselt vaid 170 krooni.

Olen pärit 10-lapselisest perest. Selles, miks meie rahva juurdekasv viimastel kümnenditel on nii väike, pole süüdi tänased pensionärid. See on elu seadus.

Praegustel kitsikustel hoopis teised põhjused. Ilmselgelt on riigivalitsemiskulud liiga suured mitte üksi meil, kus on veidi üle ühe miljoni elaniku, vaid kogu Euroopas. Näiteks Europarlamendis istuvad sajad kõrgelttasustatud inimesed. Ja neil käib üks pidev lend sinna ja tagasi - osa saadikuist on pidevalt õhus või ratastel, kihutamas maksumaksja kulul ühest Euroopa otsast teise. Maksumaksjaid aga jääb praeguses olukorras iga päevaga vähemaks. See „lendav rahvas“ ei tooda, vaid on  paljuvajav tarbija. Rääkimata ministeeriumidest oma ülepaisutatud personaliga. Iga päev kuuleme igasuguste nimetustega kongressidest-konverentsidest meil ja mujal. Kuipalju oleme aga näinud, et seal võetaks vastu asjalikke otsuseid, mis ellu viiakse? Jääb mulje, et üks osa neist kõrgepalgalistest on tühikargajad ja paljulobisejad. See seltskond ongi koorem maksumaksjale igas riigis, ka selles, kus on Euroopa väikseimate pensionide saajad. Oleme oma riigile andnud, mis meil anda on olnud.

Kui palju on meie riigis miinimumpalga saajaid, kellest paljud praegu ei saa enam sedagi? Ma ei tea, kes mõtles välja seaduse, et inimene saab oma tööaasta eest 0,5 või veel vähem pensioniaastat. Seevastu kõrgepalgalised saavad ühe tööaasta eest 2-3 või  veel enam pensionistaažiaastat. Nii et – kui oled vaene, siis ole surmani!

Maailmas on revolutsioonid tekkinud sellest, et ühtedel on liiga palju ja teistel liiga vähe. Sellelegi tasuks mõelda.

Meie liiga liberaalne hariduspoliitika tekitab vastakaid tundeid. Kuidas ülbitsev teismeline viib tahtlikult õpetaja endast välja ja õpetaja on seejuures kaitsetu. Kas tahame ka oma riigis olukorda nagu näiteks Saksamaal või istub meil tulevikus õpetaja kuulikindla klaasseina taga? Seda, et liberaalsuse tagajärjel kasvab laps nii koolis kui ka kodus üle normaalse piiri, on Läänes näha.

Elu teeb kitsikuks ning on lühinägelik ka see, et kulutame oma vähest raha, mida iga päevaga jääb järjest vähemaks, kallite relvade soetamiseks ja kaugete riikide (Gruusia, Palestiina, Afganistan) toetamiseks, aga endil ei jagu raha tervishoiu ja hariduse jaoks.

LINDA AVIK, Riisipere, Harjumaa

Jaga |