Valitsus loobib rahva raha tuulde

 Seakatku saanuks vältida

Üks viimase aja suuremaid ja mõttetumaid kulutusi on seotud seakatkuga ning selle tagajärgede likvideerimisega. Rahvale polegi avalikustatud, kui palju raha on kulutatud ja tuleb veelgi kulutada nakatunud ja nakkusohtlike sigade hävitamiseks ning utiliseerimiseks, omanikele tekkinud kahjude kompenseerimiseks ja muudeks epideemiaga seotud toiminguteks. Pole kahtlust, et tegemist on väga suurte summadega. Samas on ilmselge, et asi lasti nii kaugele minna valitsuse hoolimatuse ja võhikliku suhtumise tõttu.

 Juba siis, kui Lätis esimesed seakatkujuhtumid avastati, tegid meie asjatundjad ettepaneku metssigade arvukust Eestis oluliselt vähendada ja osta sead kokku väiketootjatelt, kuna nood tõenäoliselt ei suuda täita kõiki haiguse levikut takistavaid nõudeid.

 Paraku ei võetud neid nõuandeid kuulda ja puhuti soovitati toimida isegi risti vastupidi. Ühe vastuargumendina toodi välja, et metssigu tuleb meile ka üle Eesti–Läti piiri. Nüüd on suure hilinemisega siiski oldud sunnitud tunnistama eeltoodud soovituse otstarbekust ja hakatud toimima põhimõttel: pole siga, pole ka sedavõrd suurt probleemi. Tavamõistus laseb arvata, et isegi traatvõrgu paigaldamine piki Eesti–Läti piiri olnuks oluliselt odavam, kui summad, mida on tulnud otsustajate lühinägelikkuse tõttu hiljem kulutada.

 Samas pole mitte keegi ei keskkonna- ega maaeluministritest toimunu eest vastutust võtnud ja tagasi astunud.

Rail Baltic’u saaga

Meie valitsuse üheks meelisprojektiks on juba aastaid olnud uus kiirraudtee, mis kõiki Balti riike läbides seoks neid tihedamini tuumik-Euroopaga. Kuigi igale kaineltmõtlevale inimesele on päevaselge, et ilma Soome-ühenduseta ei saa see raudtee kunagi kasumlikuks kaubaveoarteriks, tõhusast reisijateveost rääkimata, leitakse ometi see tee-ehitus hädavajalik olevat. Nii ongi Rail Baltic’ust saanud pigem mainekujundusprojekt, mille üheks põhjenduseks on ehitusse kaasatavad suured eurorahad.

Samas ei räägita kuigipalju sellest, et kulutada tuleb ka väga palju Eesti enda raha, muudest negatiivsetest sümptomitest rääkimata. Nii tuleks valitsusel igati seista selle eest, et kulutusi minimeerida. Selle asemel talitatakse risti vastupidi. Raudteetrassi variantide valikul jäädi pikema ja kallima juurde, tuues põhjenduseks Tuhala–Nabala looduskaitsealast möödumise. Ometi teavad kõik: see kaitseala loodi toonase keskkonnaministri Keit Pentus-Rosimannuse ettepanekul pelgalt selleks, et püüda valimistel sealsete elanike hääli. Inimesed lootsid niiviisi sealkandis leiduvate suurte paekivivarude kasutussevõttu takistada.

 Nüüd on ka teadusringkonnad asunud seda korruptsioonimaigulist tehingut kritiseerima, väites, et nimetatud looduskaitsealal polegi suurt midagi kaitsta, kuid tõenäoliselt ei suuda nemadki tahtliku rumaluse vastu võidelda. Kõigele lisaks langeb ära võimalus võtta kasutusele väärt maavara – paekivi ja seeläbi teenida riigile lisatulu.

Raha maetakse klaasi ja betooni

Meie riigi valitsejatele meeldivad suursugused ehitised, mille püstitamisel ei kaaluta otstarbekust ega hinda.

Üks neist peaks aasta pärast valmima. See on Eesti Rahva Muuseumi hoone, mille ehitamiseks valiti projekt, mida irvhambad on hakanud nimetama „maapinnale laotatud klaastapeediks“. Ka selle ehituse jaoks loodeti kasutada eurorahasid, kuid lootus ei täitunud. Hoolimata sellest otsustati hoone kasvõi-nui-neljaks valmis ehitada, vaatamata hoone sisu ja vormi karjuvale vastuolule ning kolossaalsele maksumusele, rääkimata summadest, mis hakkavad kuluma sellise, meie kliimasse sobimatu ehitise ekspluateerimiseks.

Kui selle rumaluse ümber pole enam mõtet piike murda, siis hiljaaegu sai meie armas peaminister Taavi Rõivas hakkama tükiga, millega ilmselt soovib oma nime jäädvustada nõmeduste ajalooregistrisse. Ta teatas, et valitsus eraldab 5 miljonit eurot Lilleküla jalgpallistaadioni ehituse jätkamiseks. See absurdne rahaeraldis peaks panema punastama isegi need paar tuhat inimest, kes sellel staadionil mänge vaatamas käivad, kusjuures suurem osa tribüünidest seisavad nagunii pidevalt tühjana. Eestlased pole õnneks peale Aivar Pohlaku ja tema jüngrite nakatunud sellest arusaamatust hullusest, milles mõnede suurriikide staadionidel inimesi jalge alla tallatakse. Võib-olla aitab sellele kaasa ka Eesti jalgpalli olematu tase – rahvusvahelistes mängudes näeb meie meeste löödud väravaid harvemini kui kuuvarjutust. Raisata võõraste meeskondade Tallinna ühele väheolulisele turniirile meelitamiseks summa, millest jätkuks mitmete meie vaesuses virelevate spordialade toetamiseks, noortespordi arendamiseks ja muudekski olulisteks asjadeks, selle peale annab tulla. Arvatavasti pole Eestis ka piisavalt valimisealisi jalgpallifänne, kelle hääli peaks niiviisi püüdma.

 Lisaks eespoolkirjeldatud juhtumitele leidub näiteid meie valitsuse ebamõistlikest rahakulutustest küllaga. Olgu selleks siis sõjaliste missioonide rahastamine, millega aidati kaasa võõra elukorralduse juurutamisele Iraagis ja Afganistanis ning mille üheks järelmiks on ebastabiilsuse suurenemine maailmas. Või suurearvulise personali ülalpidamine presidendikantseleis ja president Ilvesele kompensatsiooni maksmine talle endale kuuluva Ärma talu kasutamise eest.

 Paraku ei mahu nende ja paljude teiste juhtumite analüüs ühe kirjatüki raamesse.

 ENDEL RIHVK, vaatleja

Jaga |