Eesti harrastab naiivpoliitikat

AKSEL MÄRTSON,      06. detsember 2006


Eesti viimaste aastate välispoliitikat vaadeldes tuleb peale nõutus: kuhu küll soovitakse lõpuks jõuda ja koos kellega? Sõda Iraagis ja Afganistanis on tõestanud, et ajaloost pole midagi õpitud. Milleks meile nii suur vaimustus militarismist?Eesti-sugusel riigil pole Lähis-Idast midagi otsida peale arheoloogiliste leidude ja kõrbeilu. Meie välispoliitika aluseks peaks olema heanaaberlikud suhted kõigi oma naabritega. Meil aga orienteerutakse liialt Läände.Ei aita seegi, kui otsime õigust Venemaa vastu Brüsselist või Washingtonist. Suhelda tuleks vahendajateta.
Tahaks väga tuua eeskujuks hõimuvendi soomlasi, kel jätkub mõistust ja tahtmist suhelda kõigiga, olgu Venemaa või Hiina.

Pole vaja olla suurriikide suuvoodriks nende ambitsioonide elluviimisel. Sellist poliitikat nimetati vanasti teiste riikide (nt Gruusia, Ukraina, Moldova, Valgevene jt) siseasjadesse sekkumiseks.
Eestil pole tarvis pakkuda end maailmakonfliktide lahendajaks – selleks on ÜRO jt.Oleme liialt väikesed ja nõrgad. Suurte kõrval võib-olla tundub julge olla, kuid pea need toetajad ei või kaduda, ja siis jääb järele ahastus ja viletsus.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)