Nädala juubilar Nasta Pino 80

Nasta Pino lõpetas Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala 1958. aastal, olles muuseas legendaarse akadeemiku Juhan Peegli teise lennu tudeng. 41 ajakirjanikuna töötatud aastat annavad aimdust, et Nasta Pino tegi ülikooli ajakirjandust tudeerima asudes ainuõige valiku ning jäi sellele kindlaks. Ise on ta kirjutanud oma ülikooliaja kohta järgmist: „Täpselt on meeles esimene mulje peahoonest. Läksin mööda kitsast koridori ja tundsin tarkuse lõhna. Just niimoodi  määratlesin, see lõhn on alles, olen seda tundnud aastaid ja tunnen tänagi. Tarkuse lõhn. /.../ Ülikool oli ja on  jäänud heledaks laiguks eluloos. Võib-olla kõige ilusam aeg üldse, vaatamata vaesusele  ja keerulisele ajastule. Olime noored ja nooruses on kerge raskusi trotsida.“  

Oma intervjuudes ja kirjutistes on Nasta Pino tihti meenutanud ajakirjanikuna töötamist Nõukogude ajal, mil parteiline kuuluvus ja hoiak olid esmatähtsad. Ajakirja Universitas Tartuensis maikuu numbris ütleb ta järgmist: „Ülikooli diplom ei lugenud esialgu suurt midagi. Oli sõjaveteranide kuldaeg ja nende käest haridust ei nõutud, parteiline hoiak ja elukogemus olid olulisemad. Kui kuus klassi koolis käinud sõjaveteran tahtis ajalehe toimetajaks, siis pidi ta selleks ka saama. /.../ Igas lehenumbris oli TASS-i ja ETA ülevaade tähtsamatest parteilistest otsustest, millele toimetus pidi positiivseid vastukajasid organiseerima. Eesrindliku lüpsja arvamuse kirjutas tavaliselt ajakirjanik. Sotsialistlikust võistlusest ja tööeesrindlastest saime küllaga kirjutamisväärseid eesrindlasi. Elu käis ja kees. Ilma naljata.“

Tänapäevasest ajakirjandusest rääkides on Nasta Pino öelnud, kuidas tunneb vahel heameelt, et ei pea selliseid lugusid kirjutama, nagu praegu tehakse, sest vanasti oli ajakirjandus ikka inimese sõber; samas saab aga asju öelda välja ausalt, karistust kartmata. Pino on meenutanud üht uskumatuna tunduvat juhtumit, kuidas sai käskkirja selle eest, et pildiallkirjale jäid Leonid Brežnevi tiitlid lisamata.

Nasta Pino ajakirjanikuelu möödus suurelt jaolt nõukogude-aegse Eesti säravaimas ajalehes Edasis. Eraelust aga niipalju (neile, kes veel ei tea), et teine tuntud ajakirjanik – Jüri Pino – on Nasta Pino poeg.   

Praegu pensionipõlve veetev Nasta Pino pole lugejate õnneks kirjutamist sinnapaika jätnud. Tema väsimatust sulest on viimastel aastatel ilmunud ka mitu ilukirjanduslikku teost – sel aastal näiteks romaan „Trepikoda“. Kes tahab Pino lapsepõlve ja mõttemaailma rohkem süveneda, võiks lugeda raamatut „Seal, kus rukkiväli“, mis autobiograafiliselt kirjeldab ühe lapse maailmanägemist, mille lõhub järsku suur sõda. Tegemist on ka premeeritud raamatuga – 2013. aastal pälvis see Rukkiräägu auhinna.

Lisaks viieteistkümnele avaldatud raamatule leiab Nasta Pino aega ka teraste (või teravate – kuidas soovite) arvamusartiklite kirjutamiseks, mis ilmuvad (peamiselt) Õhtulehe veergudel. Meenutame Kesknädala lugejatele, et enne 2013. aasta kohalikke valimisi vallandunud meediasõjas Keskerakonna juhitava Tallinna linna ja linnapea vastu ei kartnud Nasta Pino välja öelda, et tema meelest on Edgar Savisaar teinud head tööd ning konkurentide kriitika on sisutühi (Õhtuleht, 1. juuli 2013).

Sama julgelt võttis Nasta Pino kokku kätte jõudnud suure suve (Õhtuleht, 27. juuni 2014): „Ajakirjandusel on suveks rahulik rada ees. Populaarseim poiss on endiselt Savisaar ja juttu jätkub kauemaks. Kindel värk, pole vaja värskemate teemadega vaeva näha. Tallinna TV reklaam on viimasel ajal võimas olnud. Kui ikka peaminister ise just seda kanalit vahetpidamata vaatab (kuidas ta muidu nii hästi kursis on!), arvamust avaldab ja hindeid paneb, ju seal siis midagi iseäralikku on. Peab oma silmaga nägema.“

Mis muud kui Nasta Pinole palju õnne veel tagantjärele, tugevat tervist ja jätkuvat teravat silma ja ausat sulge!

Ajakirjanduses ilmunud materjalide põhjal pani juubeliloo kokku

Taavi Pukk

Jaga |