Bushide dünastia mõrud viljad

2000. aasta USA presidendivalimistel pälvis demokraat Al Gore ligi pool miljonit häält rohkem kui presidendiks valitud George W. Bush. Ameerikas loevad siiski osariikide kaupa valitavate valijameeste hääled, kusjuures otsustavaks osutus Florida tulemus. Florida hääled langesid Bushi kasuks väga segastel asjaoludel pärast pingelisi kohtuvaidlusi. Muide, tol ajal töötas Florida kubernerina Jeb Bush.

Hoolimata tõendusmaterjali puudumisest näisid tookordsed valimised selgelt Bushi dünastia poolt „kaaperdatuna“. Sellest momendist alates algas USA kahestumine ja laiem moraalne murendumine, mis tänaseks on võtnud üsna drastilised mõõtmed. 2006. aastal Oscari saanud dokumentaalfilmis „Ebamugav tõde“ meenutas Al Gore allajäämist George W. Bushile sõnadega: „See oli valus...“

Kuigi Bush-noorem  on tänaseks Valgest Majast lahkunud, ei suuda USA avalikkus tema destruktiivset poliitikat unustada ilmselt veel pikki aastaid. Mulle jääb 43. USA president meenutama labiilset, praaliva ja hoolimatu käitumisega robustset, kuid  siirast Texase kauboid. Piiratud mõtlemisega inimesele omaselt ei kaalunud ta kunagi oma poliitilisi otsuseid kaua. Selle asemel uskus George W. Bush ilmselt tõsimeeli, et iga tema tegu USA presidendina on olnud kooskõlas kõrgema jõu soovidega. Möödunud kuul küsiti ühes teleintervjuus temalt, mida on ta õppinud presidendiks oleku ajal. „Ma olen mõistnud, et Jumal on hea. Ta on hea kogu  aeg,“ vastas Bush-noorem. Presidendina kaheksa aastat vaimsetes hoovustes liueldes ei suutnud ta kahjuks kuni ametisoleku lõpuni hästi aduda, kui paljudele inimestele põhjustas kannatusi tema egoistlik „pimedal usul“ põhinev tegutsemine.

Ajakirja Slate peatoimetaja Jacob Weisberg võrdleb oma raamatus “Bushi tragöödia“ nüüdseks ameti maha pannud presidendi valitsemisaega lennukatastroofiga. Tema hinnangul peituvad Bushi totaalse läbipõrumise taga omavahel tihedalt põimunud isiklikud, perekondlikud, religioosed ja ajaloolised sidemed. Eriliselt rõhutab ta isa-poja suhteid.

Weisberg toob näiteks Briti riigimehe Winston Churchilli, kes suutis välja tulla oma kuulsa isa psühholoogilisest ja poliitilisest varjust, võttes ühtlasi õppust vanema vigadest. Nooremat Bushi aga kihutas juba lapsepõlvest alates tagant soov eristuda oma isast, talle väljakutseid esitada. “Soovides ületada oma aruka ja mõõduka käitumisega, pragmaatiliselt mõtlevat isa, muutus Bush-noorem järelemõtlematuks, äärmustesse kalduvaks ja paindumatuks. Presidendina  elas ta mitmeid kordi läbi oma pere isiklikku draamat, millel olid hävitavad tagajärjed tema perekonnale, riigile ja tervele maailmale,“ sõnas Weisberg.

Mitmeid kuid enne Bush-noorema lahkumist Valgest Majast on meedia püüdnud USA uuest presidendist Barack Obamast luua tõelist sangarit. Obama seni suurimaks saavutuseks tuleb lugeda tema tahet kaasata enda kõrvale valitsusse usaldusväärseid ja arukaid inimesi nagu välisminister Hillary Clinton, asepresident Joe Biden jt. Suur pettumine George W. Bushis on maailma tõuganud siiski Obamat ohtlikult palju idealiseerima.

Iga mehe eest räägivad kõige paremini tema teod. Seepärast tasuks kiidusõnadega Obama aadressil praegu pigem kitsi olla.

INDREK VEISERIK, reporter

Jaga |