Skandaalide psühhoanalüüs: keelustagem Keskerakond

On õige aeg tuua poliitikahuviliste inimesteni nii erakonnas kui ka väljaspool enda nägemus seniste asjade kohta, enne kui mingi uus skandaal sunnib tegema mõttemaailmas korrektiive või hoopis lükkab varasemad sündmused mäluriiuli kaugemasse nurka. Ma ei pretendeeri lõpliku tõe väljaütleja tiitlile, kuid keskendun faktidele, mida ametlik meedia kas ei märka ega pea oluliseks või millest pealiskaudselt üle libisetakse.

„Pealtnägija" täistabamus

Ei oska kommenteerida, kas IRL-i elamislubade temaatika eetrisselubamist ei kooskõlastatud valitsuskoalitsiooni tasandil, kas juhtus see kogemata ja selle tagajärgi ei osatud ette näha või kas oli tõesti tegemist kavala käiguga, mille eesmärgiks liiga lennuka koalitsioonipartneri tiibu kärpida - eks aeg annab arutust.

Igal juhul tabas Isamaa püha nime varjus tegutsenud erakondlaste äritegevus eestlasi ootamatult ja väga valusasti hella kohta. Esiteks, tegemist ei olnud mingite tundmatute IRL-i realiikmetega, vaid isikutega, kellel oli juurdepääs infole, kes suhtlesid otse ministrite ja ametitega. Innukas elamislubadega hangeldamine käis koordineeritult pikka aega ega häirinud ei erakonda, fraktsiooni, Riigikogu, valitsust ega „ äriga" seotud ametiasutusi. Mis kõige kurvem, see ei huvitanud ka kompetentseid organeid.

Teiseks, tegemist oli just idapoolt massiliselt euroavarustele teed otsivate rahakate tegelastega, kelle hulka oli end ära maskeerinud nii mõnigi kuritegeliku maailma esindaja. Huvitav, et ajakirjandus leidis suhteliselt lihtsal kombel naaberriigist saabunud „investorite" nimekirjad ja peilis välja ka kuritegevuses osalenud.

Nukraks teeb, et selleks volitatud asutustel ilmselt puudus asjaga tegelemiseks otsene huvi (käsk kõrgemalt), aga võib-olla ka vastav ressurss. Siit ka see esimestel päevadel valitsenud peataolek. Millega nad igapäevaselt tegelevad, võib kahjuks ainult oletada. Kui selgus, et siseminister enda sõnul ärist midagi pole kuulnud ja jääb ametisse, algatas ta sisekontrolli juurdluse süüdlaste leidmiseks. Teades Vaheri „seadusekuulekust" (Riigikogus käis kunagi tõsine poleemika mitmekümne kiiruseületusega vahele jäänud „äraostmatu" nimetamisega justiitsministriks), võib eeldada, et asi summutatakse elegantselt.

Kuid kuidas sai märkamatuks jääda, et ühele elamispinnale, mis lisaks oli nendesamade IRL-i ärimeeste kaasomandis, registreeriti üle saja firma ja füüsilisest isikust ettevõtja?

Muidugi oleks huvitav teada, millise seaduse põhjal määrati naaberriigi „investoritele", meie majanduse turgutajatele, ühe miljoni kroonine obrok riigi kasuks, mis lubab neil nüüd vabalt tegutseda nii meil kui ka eurotsoonis, ja milliste kuluartiklite põhjal arvestati välja selle originaalse teenuse hind ehk vaevanägijate töötasu.

See-eest saime teada, et peame olema neile ärimeestele tänulikud, sest nüüd on meie riigil võimalik maksta välja pensione, toetusi jne! Tõsi küll, väljavihastatud peaminister nimetas seda „heategijate" väidet totruseks kuubis.

Ponnistused skandaali summutamiseks

Võimulolijad nägid kurja vaeva, et kõrgendatud huvi elamislubade vastu raugeks. Kaks osalist, Stelmach ja Raudne, lahkusid erakonnast märtritena, üks neist isegi Riigikogust. Teine Riigikogu liige, Kabrits, pole oma sõnade järgi midagi kuulnud ega näinud (omaenda pinnal!) ning hoiab madalat profiili.

Seejärel lekitati Kaitseministeeriumist avalikkusele teade, et varsti on oodata kaitseministrilt eelnõu, tänu millele saavad saksa mundris sõdinutest vabadusvõitlejad. Mingi virvenduse see muidugi tekitas, kuid jäi lahjaks. Katsetati ka Riigikogu liikmete peatselt jõustuva palgatõusu teemat, mis tavatingimustes oli alati garanteerinud teiste uudiste summutamise, - aga seegi ei toonud edu.

Viimases hädas tuli katsetada seni kõikidel valimistel tõrgeteta toiminud praktikat - kiiresti otsida, leida ja meediasse paisata midagi Keskerakonda kompromiteerivat. Kuna varnast polnud võtta midagi tõsiseltvõetavat ja vettpidavat, said meie silmad jõuluaja lõpetamisel - kolmekuningapäeval - TV-st näha seninägematut, kapo poolt muljetavaldavas koosseisus läbi viidud operatsiooni, millega otsiti läbi suurima opositsioonierakonna peakorter.

Lisaks otsiti läbi ka kahe keskerakondlasest Riigikogu liikme elukohad, mis on vaba Eesti poliitmaastikul ennekuulmatu. Ehkki paljudele jääbki arusaamatuks, mida tähendab kahtlustus mõjuvõimuga kauplemises suurusjärgus 500-600 eurot, mis toodi põhjuseks, teatasid läbiotsimise organisaatorid, et kapo on Keskerakonnal ja Kultuuripealinna sihtasutusel juba ammu silma peal hoidnud ning kohe on oodata tõsiste rikkumiste ilmsikstulekut.

Kas see oli järjekordne katse puru silma ajada või leiabki optimism kinnitust jälle mingite jaburate kinkekaartide avastamise näol? Igal juhul tigedaks teeb küll senine praktika, kus korruptsiooni otsitakse käsukorras ja innustunult ainult opositsiooni juhitavatest omavalitsustest. Loomulikult on ka ühe euro vargus taunimist väärt, kuid proportsioonid pole paigas. Miks ei otsita korruptsiooni parempoolsete juurest, kes enamiku 20 aastast on teostanud võimu riigis ja kes terve krooniaja on karistamatult jaganud riigieelarvet, mis oli viimaseil aastail 90 miljardit krooni aastas?! Lisaks eurorahad!

Miks ei otsita mõjuvõimuga kauplemist sealt, kus ongi mõju ja võim, kus tõesti liiguvad hiiglaslikud rahad, kus toimub avalik ärastamine ja kus niigi õhukest riiki lüpstakse edasi? (Alles hiljuti maksti ära viimane osa ligi miljardikroonisest suhkrutrahvist, mille tõi meile kaela oskamatu Res Publica jne.)

Samal ajal vaevab võimulolijaid ainult üks suur mure: kui seda Keskerakonda ees ei oleks! Ja Keskerakonnale Rahvaliidu tegemine käibki täie hooga.

Riiklik ringkäendus

Mõjuvõimuga kauplemise kahtlustus jäi piinlikuks. Seega tuli võtta uus, suisa ootamatu pööre. 18. jaanuari päeval lekkis meediasse teade, et Keskerakonna peakontori puistajad, tuginedes äraviidud materjalidele, kahtlustavad erakonna peasekretäri kõrge euroametniku e-kirjavahetuse varguses. Televaatajaid hämmastas peaministri, Riigikogu esimehe ja presidendi kooskõlastatud ja ülikiire ilmumine ekraanile kõigest mõne tunni pärast.

Pole mõtet süveneda peaministri paatoslikesse heietustesse inimõiguste teemal, samuti võib spiikrile andestada, et ta vältis sügavast piinlikkustundest silmsidet kaameraga, ja ega püüdlikult teksti maha hääldav presidentki mõjunud veenvalt. Võlts ja silmakirjalik tundus kogu spektaakel. Ja kas tead, armas Kesknädal, mispärast? Meie riigijuhid on oma esinemistes korduvalt deklareerinud, et kedagi ei tohi süüdlasena kohelda enne jõustunud kohtuotsust. Sama üksmeelselt on nad mõista andnud, et nemad Keskerakonna pikaajalise esimehega koostööd ei tee. Siiski võiksid nad eeskuju võtta Edgar Savisaare inimlikust soovitusest mitte süüa suppi nii kuumalt, kui see on keedetud.

Ei tasu süüdlaste määratlemisel rongist ette joosta, sest pole üldse välistatud, et järgmine eetikakomisjoni juht ei kiida heaks riigijuhtide tegevust, vaid käsitleb juhtumit negatiivse näitena, kuidas mingil juhul ei tohi käituda.

Veel pole selgust, kas läbiotsijad juhuslikult komistasid peasekretäri makulatuurihunnikule või oligi neil keelatud tühjade kätega tagasi tulla. Samas teame, et Keskerakonna peasekretär ei murdnud öö varjus sisse sotside fraktsiooni linnavolikogus, et seal välja printida 450 lehekülge kuudevanuseid erakirju ja sõnumeid. Vanapaberi toimetas Priit Toobali lauale ikka endine sots.

Siit järeldub, et nüüd midagi tõeliselt üllatavat avastada ei suudeta. Saame äkki näha, kuidas meie riigijuhid on sunnitud tunnistama, et nad eksisid?

Küll on viimasel ajal ajakirjanikke hakanud huvitama kirjade sisu - nendest oodatakse vastust küsimustele: millised kokkulepped otsustasid presidendivalimiste tulemuse, miks pidi Reformierakond loovutama tulusa ametikoha sotsdemm Rummule ja kas pole tegemist hoopis presidendipoolse mõjuvõimuga kauplemisega, et oma perekonnasõpra ja kaastöötajat soojale ametikohale upitada?

KAAREL PÜRG, KE asutajaliige (liikmepilet nr 65)

Ida-Virumaalt valitud endine Riigikogu liige

[esiletõsted]

Igal juhul tabas Isamaa püha nime varjus tegutsenud erakondlaste äritegevus eestlasi ootamatult ja väga valusasti hella kohta.

Miks ei otsita korruptsiooni parempoolsete juurest, kes enamiku 20 aastast on teostanud võimu riigis ja kes terve krooniaja karistamatult jagasid riigieelarvet, mis oli viimaseil aastail 90 miljardit krooni aastas?!

Jaga |